Arvamus | Kui 1988. aasta sünniaastaga kohtunik Dina Tali õpetab teisi lapsi kasvatama

Tallinna kohtusaalis toimub praegu midagi suisa inspireerivat. Nimelt juhib laste suhtlusõiguse määramist kohtunik, kelle sünniaasta on 1988 — ja kelle enda kodus on üks alles lutipudeliga tegelane. Aga see ei takista teda olemast riiklikult tunnustatud peresuhete ja lapsekasvatuse guru, kelle määruste järgi peaksid oma elu sättima kümned inimesed.

Hiljutises määruses andis kohtunik Dina Tali ette, et lapse ema võib lastega rääkida vaid isa telefoni kaudu, täpselt kaks korda nädalas, kell 20:30–21:00, 5–10 minutit. Oluline on, et vestlus oleks vaba sellistest räigetest küsimustest nagu „Kas sul on hästi?“. Kujutage vaid ette lapsevanemat, kes küsib oma lapselt, kuidas tal läheb — see on ju peaaegu kriminaalne!

Tõendid? Pole vaja. Peamine, et keegi kuskil tunneb midagi.

Parim osa? Keegi määruses viidatud „spetsialistidest“ ega ka kohtunik ise pole lapsi ega ema kordagi koos näinud. Aga mis sellest — tunne on ju tähtsam kui faktid! On täiesti loomulik, et lapse heaolu hindavad inimesed, kes last näinud pole. Nende anded on nähtavasti ülemõistuslikud: kaugnägemine, telepaatia või lihtsalt väga tugev sisetunne.

Samuti tehti emale ettepanek läbida Gordoni perekool või „Imelised aastad“. Miks? Sest kohtuniku meelest on vaja õppida, kuidas 5–10-minutise telefonikõne jooksul mitte lapse käekäigu vastu huvi tunda. Ilmselt on need uue aja vanemlusprogrammid, kus õpetatakse, kuidas lapsele mitte helistada ja teda mitte armastada.

Kõige iroonilisem: kui kohtunik Dina Tali ise alles lutipudelit soojendab

Kõige magusam kirss tordil on see, et kohtunik Tali on ise alles värske lapsevanem, kellel kodus üks pisike mähkmetes tegelane. Aga see ei takista teda olemast suveräänne autoriteet teemal, kuidas kasvatada 6- ja 8-aastaseid, kuidas nad peaksid emaga rääkima ning millal nende psüühika „võib kahjustuda“.

See on sama hea, kui keegi, kes eile õppis autokooli teooriat, kuulutaks end täna vormel-1 tiimi peainseneriks. Aga Eesti õigussüsteemis piisab, kui sul on haamer ja sünniaasta alla neljakümne — ja oledki lapsekasvatuse eksperdi staatuses.

Lastekaitse ametnikud — nähtamatud, aga kõiketeadvad

Määruses tuginetakse usinalt lastekaitsetöötajate hinnangutele, kes samuti pole lapsi ega ema näinud. Ilmselt on neil uus kaugtuvastus-äpp või annet, millest rahvale räägitud pole. Kahtlustan, et järgmiseks tuleb määrus, kus lapse tuju hinnatakse Google Mapsi koduaadressi foto pealt.

Ja nüüd tort ka kirsile lisaks — menetlus kuulutatakse kinniseks

Kui asjaosalised julgevad küsida, miks selliseid määrusi tehakse ja kas see ikka on laste huvides, tuleb kiire vastus- menetlus kuulutatakse kinniseks. Miks? Sest kohtunikul on midagi varjata. Sest kui avalikkus näeks, mis kohtusaalis tegelikult toimub, tekiks küsimusi. Ja kui need küsimused saavad liiga tülikaks, siis visatakse õhku ka ähvardus kriminaalmenetlusega — ikka selle nimel, et keegi ei julgeks küsida, miks lutipudelit soojendav ametnik otsustab, millal laps võib oma emaga rääkida.

Kohtu roll — kõrgepalgalised sekretärid riigi palgal

Mis siin salata — kogu selle tsirkuse juures näeb kohus oma rolli sisuliselt arvamuste kokkukogujana. Kes mida tunneb, kes mida arvab, kes millist kõhutunnet koges — ja seejärel vormistatakse see määruseks. Tõendeid pole, eksperte pole, kohtumisi pole. Aga määrus tuleb. Kohtuniku tööks on saanud olla väga kõrgepalgaline sekretär, kes paneb suvalised suvaliste arvamused dokumendi kujule ja lööb lõppu pitsati. Nii sünnibki õigusemõistmine aastal 2025.

Ja kui keegi veel küsib, kas see on laste huvides… siis kohtunik teab. Tema tunneb ära. Ta on ju 1988. aasta väljalase!

Laste ombudsman ilma lasteta

Veel iroonilisem on fakt, et Eesti õiguskantsler Ülle Madise, kes kannab ühtlasi ka lasteombudsmani tiitlit — roll, mis peaks seisma laste huvide ja õiguste eest —, ei ole ise lapsevanem. Miks see oluline on? Mitte selleks, et välistada kedagi ametist, vaid mõistmaks, et lastega seotud otsused vajavad enamat kui seaduse tundmist. Nad vajavad kogemust, empaatiat ja arusaamist lapsepsühholoogiast, mida õpik ei õpeta.

Kohtunikul on seadusest tulenev kohustus langetada otsuseid eranditult kehtiva õiguse ja tõendite kogumi alusel. Eesti Vabariigi põhiseaduse § 146 sätestab, et kohus on sõltumatu ja juhindub üksnes seadusest ning oma südametunnistusest. Halduskohtumenetluse seadustiku § 2 ja § 59 kohaselt peab kohus lahendama asja õiguspäraselt, objektiivselt ja kõiki tõendeid kogumis hinnates. Samuti keelavad nii HKMS § 3 kui Tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 7 igasuguse kallutatuse – kohtunik ei tohi lasta end mõjutada isiklikest eelistustest, uskumustest ega soolisest või sotsiaalsest eelarvamusest. Tõenditeta, kuulujuttudel või jutupõhistel väidetel põhinev otsus rikub mitte ainult menetlusseadusi, vaid ka õigusemõistmise legitiimsust tervikuna.