Halduskohtu Esimees Kaupo Kruusvee jätab Abivajajad Õigusteta – Eesti Kohtusüsteem Laguneb, Inimesed Kannatavad
Halduskohtu esimees Kaupo Kruusvee tegevus on õigusteta jätnud töötud, töövõimetud, abivajajad.
Halduskohtu esimees Kaupo Kruusvee ja artiklis nimetatud kümned kohtunikud on seadusi rikkunud. Kas Halduskohus suletakse?
Halduskohtu esimees Kaupo Kruusvee pole oma tööga hakkama saanud – statistika numbrid näitavad. Eestis on kujunenud olukord, kus halduskohtud ei kaitse enam inimest, vaid kinnitavad riigi ja ametnike otsuseid isegi siis, kui need on ilmselgelt õigusvastased. Inimene, kes vajab abi – olgu ta töövõimetu, haige, töötuks jäänud või väikese sissetulekuga ettevõtja – ei saa kohtust õigust, vaid saab vastu bürokraatliku hülgamise või määruse, mis kaitseb üksnes ametkonda. Halduskohtumenetluse seadustiku § 2 järgi on halduskohtu ülesanne tagada isikute põhiõiguste ja -vabaduste ning muude subjektiivsete õiguste tõhus kohtulik kaitse avaliku võimu kandja vastu, kuid seda ülesannet kohtunikud enam ei täida. Samuti on kohtul põhiseadusest tulenev kohustus tagada inimese õigus tõhusale õiguskaitsele (PS § 15) ning õigus riigi abile puuduse korral (PS § 28 lg 2) – ent neid põhiõigusi ignoreeritakse süstemaatiliselt.
Artikli allikas Delfi Meedia.
Halduskohtu esimehe Kaupo Kruusvee tegevus on õigusteta jätnud töötud, töövõimetud, abivajajad.
Kohtunikud on kohustatud langetama otsuseid ainult seaduse alusel (PS § 146), mitte tuginema haldusorgani soovidele või mugavusele. Kui kohtunik eirab seadust ja põhiseadust, siis ta ei tegele enam õigusemõistmisega, vaid aitab kaasa õigusriigi lagunemisele. Sellisel kujul ei ole halduskohtutel enam mõtet – kui kohus ei kaitse inimest, tuleb see kinni panna ja üles ehitada uus süsteem, mis täidab oma põhiseaduslikku ülesannet
Alates 2016. aastast on Eesti töövõimereform loonud süsteemi, kus abivajajal ei ole võimalik saada abi – ei töötukassast, ei ringkonnakohtust, ei halduskohtust, ega ka riigikohtust, kui tegemist on töövõimetuse või toimetulekutoetuse vaidlusega. Kõik eeldavad, et inimene peab end ise tõestama – aga isegi siis, kui see õnnestub, süsteem teda ei kuula.
1. Ülevaade probleemist
Alates 2016. aastast on Eestis esitatud 188 kaebust halduskohtule seoses töötukassa töövõime hindamise otsustega. Neist vaid 18 juhul on kohus leidnud, et hindamine vajab ümbervaatamist, ja ainult 5 korral on töötukassa seejärel muutnud otsust inimese kasuks. See tähendab, et vaid 2,7% juhtudest on inimesel reaalselt õnnestunud töövõime hindamise tulemust muuta.
See ei ole õigussüsteem – see on bürokraatlik enesekaitse.
2. Statistika: õiguse puudumise matemaatika
| Etapp | Kaasusi | Inimese kasuks lahendatud | Võiduprotsent |
| Halduskohus | 188 | 5 | 2,7% |
| Ringkonnakohus | 33 | 3 | 9,1% |
| Riigikohus | 3 | 3 | 100% |
Isegi 100% võit Riigikohtus ei tähenda, et töötukassa midagi muudaks. See näitab, kui sügavalt on süsteem iseenese otsuste kinnitamiseks üles ehitatud.
Kõrgeim võiduprotsent ilmneb riigikohtus, kuid sinna jõuavad vaid üksikud juhtumid ning isegi seal tehtud otsused ei sunni töötukassat otsust muutma. See viitab süsteemsele immuunsusele kriitika ja kohtuotsuste ees.
Selleks et jõuda Riigikohtusse, peab inimesel olema mitte ainult tõde enda poolel, vaid ka tugev tervis, juriidilised teadmised, raha advokaadi jaoks ja vaimne vastupidavus. See tee on täiesti võimatu töötu, depressioonis või puudega inimese jaoks. Just nende jaoks, keda see süsteem peaks kaitsma, on õiguse saavutamine kõige kättesaamatum.
3. Süsteemi sisuline läbikukkumine
Halduskohtu teoreetiline roll on kodaniku kaitsmine riigi vastu, kui riik on eksinud. Praktikas on sellest saanud aga bürokraatliku otsustusprotsessi kinnitaja, mitte kontrollija. Kohus keskendub vormilistele aspektidele, mitte sellele, kas inimese olukorda on tegelikult hinnatud õiglaselt või mitte.
Näide: kui töötukassa hindab inimese töövõimeks 100% vaatamata meditsiinilistele probleemidele, siis kohus ei vaidlusta sageli hindamise sisu, vaid kontrollib vaid, kas „õiged dokumendid“ olid esitatud.
Halduskohtud ei kontrolli enam sisulist õiglust, vaid menetlevad formaalseid aspekte: „Kas kõik dokumendid olid vormiliselt olemas?“ Küsimus, kas inimesel on tegelikult töövõimetus, jääb tahaplaanile.
Näide: Inimesel on arstitõend, töövõimetuse määrang ja null eurot kontol – aga kui üks dokument on puudu või ületab tähtaega, kaotab ta õiguse.
4. Reform, mis pöördus inimeste vastu
Töövõimereformi eesmärk oli toetada puudega tööealisi inimesi ja lihtsustada toetuste määramist. Tegelikult on loodud süsteem, kus:
- Hindamine põhineb standardiseeritud vormidel, mitte inimeste elulisel tegelikkusel.
- Inimene peab ennast tõestama, mitte vastupidi.
- Dokumentide puudulikkus või ametnike ebaõige tõlgendus ei vii automaatselt uue hindamiseni. Dokumentatsiooni puudujäägid nullivad õiguse.
- Halduskohtud ei nõua sisulisi muudatusi, isegi kui vea esinemine on ilmne.
- Halduskohtud ei kohusta töötukassat sisuliselt ümber hindama.
- Reformist on saanud automaatselt tagasi lükkav masin.
5. Väikeettevõtja = inimene, kellele ei kehti ükski abimehhanism
Kõige räigem lünk on väikeettevõtjate puhul, kes on töövõimetud või tööta. Kui inimene on osaühingu juhatuse liige, isegi kui firma ei toimi ja tal pole sissetulekut, ei saa ta töötukassast abi. Ta ei tohi end isegi töötuna arvele võtta – ta loetakse automaatselt “ettevõtlikuks”, kuigi tal puudub igasugune tulu.
Ettevõtte pankrot või likvideerimine võtab sageli 1–3 aastat, ja selle aja jooksul ei saa inimene ei toetust, ei ravi, ei toimetulekutoetust. Ta on justkui karistatud selle eest, et ta kunagi proovis ühiskonda panustada.
“Ettevõtja Eestis = loom, keda pekstakse kuni ta on surnud. Pärast seda tuleb kiri, et „hilinesite taotlusega“.” – tsitaat kannatanult.
6. Rahvusvaheline võrdlus: inimkeskne vs ametkonnakeskne
Skandinaavia riikides:
- On lepitussüsteemid ja madalama lävega tugi enne kohtu poole pöördumist.
- Riik peab aktiivselt tõestama toetuse mittevajalikkust, mitte kodanik tema vajalikkust.
- Kohtud lahendavad sisulisi vaidlusi, mitte pelgalt protseduurilisi küsimusi.
- Riik tõestab, miks inimene ei vaja abi – mitte vastupidi
Eestis: inimene peab kohtus ise maksma advokaadi, tõestama oma puudust, kirjutama juriidilisi vastuseid ja lootma, et ametnik ei eksinud vormis.
Eestis on inimene tihti üksinda, ilma tasuta õigusabita, vastamisi töötukassa ja kohtusüsteemi tehnokraatliku masinaga.
7. Õigusriik paberil, mitte praktikas
Kui vähem kui 3% töövõime hindamise otsustest muutub pärast kohtuvaidlust, ei saa rääkida toimivast õigussüsteemist. See tähendab, et:
- Halduskohtud on muutunud riikliku süsteemi legitimeerijaks, mitte kontrollijaks.
- Inimese õiguste kaitse on formaalsus, mitte tegelikkus.
- Töövõimereform ei toimi, sest selle kontrollimehhanismid ei luba vigadel süsteemis muutuda.
Soovitused, kuidas peaks olema, samas selelks tuleb kõik pragused halduskohtud kinni panna ja olemas oelvad kohtunikud lahti lasta, nad on liiga palju kurja juba teinud.
- Luuakse sõltumatu töövõime hindamise apellatsioonikogu, mis suudaks enne kohtusse pöördumist lahendada sisulised vaidlused.
- Halduskohtud peavad kohustuslikult hindama ka sisulisi argumente, mitte ainult protseduure.
- Töötukassale tuleb kehtestada siduvus riigikohtu otsuste suhtes, et vältida “tühist” võitu.
- Õigusabi peab olema tagatud kõigile, kelle töövõime hindamise otsus vaidlustatakse.
8. Kellele Eesti halduskohtusüsteem teenib?
Eestis on halduskohtud muutunud väga kulukaks süsteemiks, mille ülalpidamiseks kulub avaldikust raha, mis oleks paremini kasutatud inimestele, keda see süsteem peaks teenima. Kõik, alates kohtunike palkadest kuni kohtulike teenuste ja administratiivsete kuludeni, on koormav riigieelarvele. Kohtute ülesehitus ja toimimine nõuab suuri summasid, samas kui need kohtud ei täida oma põhiseaduslikke ülesandeid.
Tallinna Halduskohtu peamised kohtunikud:
- Karolin Soo
- Maret Hallikma
- Anu Maria Brenner
- Reelika Lind
- Tiia Nurm
- Daimar Liiv
- Monika Laatsit
- Aire Maiste (kohtujurist)
- Ave Mägi (kohtujurist)
- Eliel Trummal (kohtujurist)
- Helen Pajumaa-Viitla (kohtujurist)
- Jaanus Jõgi (kohtujurist)
- Kristiina Nurmla (kohtujurist)
Ringkonnakohus:
- Villem Lapimaa – endine halduskolleegiumi juht
- Karin Siigur – praegune juht
Tallinna Ringkonnakohtu Halduskolleegiumi koosseis
Kohtunikud:
- Janar Jäätma
- Kaire Pikamäe
- Maret Altnurme
- Monika Laatsit
- Veiko Vaske
- Virgo Saarmets
Kolleegiumi esimees:
- Villem Lapimaa- kolleegiumi esimees
Kohtujuristid:
- Aire Maiste
- Ave Mägi
- Eliel Trummal
- Helen Pajumaa-Viitla
- Jaanus Jõgi
- Kristiina Nurmla
Süsteemi juhid:
- Kaupo Kruusvee – Tallinna Halduskohtu esimees
- Kristjan Siigur – Ringkonnakohtu esimees
Nõue: Halduskohtud tuleb ümber ehitada
- Halduskohtud tuleb sulgeda senisel kujul.
- Kõik kohtuasjad, kus puudus haldusakt või rikuti PS § 28 ja § 15, tuleb uuesti läbi vaadata.
- Kohtunike tegevust tuleb uurida kriminaalõiguslikus korras.
- Õigust peab mõistma inimene, mitte robotlik vormitäitja.
Kuna halduskohtud ei täida oma põhiseaduslikke ülesandeid, on kõik nende toimimisega seotud kulutused ja rahalised ressursid raisatud, mis tuleks üle suunata õigusemõistmisega seotud funktsioonide tõhustamiseks, mitte ametnike privileegide tagamiseks. Kohtuvõimu tegevus ei ole õigustatud, kui see ei kaitse inimesi, vaid teenib ainult bürokraatia huve. Pensionid ja õigused, mis kuuluvad kohtunikele, tuleks samuti kaotada, kuni süsteem suudab tagada oma põhiseaduslikud eesmärgid.
Kes vastutab?
Eesti õigussüsteemi ebaõnnestumise eest vastutavad Sotsiaalministeerium, Töötukassa, Justiitsministeerium, Riigikohtu esimees Villu Kõve, Kaupo Kruusvee, Kristjan Siigur, Villem Lapimaa, samuti kohtunikud ja prokuratuur. Kõik need asutused ja ametnikud peaksid tagama, et inimeste õigused oleksid kaitstud, kuid tegelikult on süsteem lõhenenud ja ei täida oma ülesannet.
- Sotsiaalministeerium: Minister Karmen Joller on vastutav Sotsiaalkindlustusameti ja töötukassa tegevuse üle. Kui süsteem ei toimi, siis on vastutus ministril. Sotsiaalkindlustusamet vastutab osalise töövõime hindamise eest ja peab tagama, et töövõimetud inimesed saaksid õiglast hindamist ja ligipääsu sotsiaaltoetustele.
- Töötukassa: Meelis Paavel, töötukassa juht, on vastutav töövõime hindamise protsesside ja otsuste üle, mis sageli eiravad inimestele kuuluvaid õigusi ja jätavad nad vajalikest toetustest ilma.
- Justiitsministeerium: Minister Liisa Pakosta ja tema alluvad on vastutavad selle eest, et kohtuvõim oleks sõltumatu ja õiglane. Kui kohtud ei täida oma ülesannet õiguse kaitsmisel, siis see viitab sellele, et ka ministeerium ei täida oma järelevalve ülesandeid.
- Riigikohtu esimees: Villu Kõve on vastutav kogu riigikohtu ja selle töö eest, sealhulgas haldusõiguse valdkonnas. Kui halduskohtud ei täida oma põhiseaduslikku ülesannet ja ei järgi isegi Riigikohtu lahendeid, siis on Riigikohtu esimees Villu Kõve vastutav tagamaks, et õigusemõistmine oleks kooskõlas põhiseaduse ja seadustega.
- Kohtunikud: Kaupo Kruusvee, Tallinna Halduskohtu esimees, ja Kristjan Siigur, Tallinna Ringkonnakohtu esimees, kannavad vastutust kohtute tegevuse eest. Kui kohtunikud ei järgi seadust ja põhiseadust, vaid toetavad süsteemi, mis vääritult keeldub abistamisest, siis ei täida nad oma põhiseaduslikku ülesannet – kaitsta kodaniku õigusi.
- Prokuratuur: Prokuratuuril on samuti oluline roll, kuna neile on esitatud kaebusi selle kohta, kuidas kohtud ja haldusorganid vääralt kohtlevad haigeid ja töövõimetuid. Prokuratuuri praeguse peaprokuröri Astrid Asi ja endine peaprokurör Andres Parmas (praegu Ringkonnakohtu kohtunik) ei ole oma ametikohal taganud piisavat järelevalvet, et kohus ja haldusorganid täidaksid oma põhiseaduslikke kohustusi õiglaselt.
- Lisaks on kohtud ja prokuratuur sageli liialt seotud, mis muudab süsteemi kontrollimise ja korrektse õigusemõistmise keeruliseks. Kohtunikud ei allu AKI-le (Andmekaitse Inspektsioonile) ega GDPR-ile, rikkudes järjepidevalt andmekaitse seadusi, kuna nad ei ole valmis kohaldama neid kõrgemalt tasemelt õiguseid ega järginud õiguslikku järelevalvet. Samuti ei saa neile määrata trahve ega võtta vastutusele seaduste rikkumise eest.
Kui halduskohtud ei täida oma ülesandeid õigusemõistjana, on kõik vastutavad osapooled – ministeeriumid, töötukassa, kohtunikud, Riigikohtu esimees ja prokuratuur – kohustatud kandma vastutust nii ametialaselt kui ka kriminaalselt, kui nende tegevus on seadusevastane ja kahjustab kodaniku õigusi.
Järeldus: Halduskohtusüsteem tuleb sulgeda ja vastutus võtta
Halduskohtud on:
- muutunud riigi- ja asutusekeskseks, mitte inimese õiguste kaitsjaiks
- ei kaitse inimest, vaid toetavad bürokraatlikke menetlusprotokolle
- ei järgi isegi Riigikohtu lahendeid, mis on kodaniku kaitseks tehtud
- ei taga õigust, vaid loovad menetlusliku müüri, mis blokeerib tõelise õiguskaitse
Sellises olukorras tuleb halduskohtud kinni panna ja vastutus võtta kõikide osapoolte ees, kes on sellises süsteemis tegutsenud ja tekitanud õiguse eiramise. Kui kohtusüsteem ei täida oma põhiseaduslikku ülesannet, tuleb see täielikult ümber ehitada, et tagada tõhus õiguskaitse ja kodaniku õiguste kaitse.
- Luuakse sõltumatu töövõime hindamise apellatsioonikogu
Töövõime hindamine peab olema objektiivne ja kooskõlas seadusega. Looge sõltumatu apellatsioonikogu, mis suudaks vaidlustada töövõime hindamise tulemusi enne kohtusse pöördumist. - Halduskohtud peavad sisuliselt lahendama, mitte vormiliselt sulgema
Kohtud ei tohiks keskenduda ainult formaalsusele. Tuleb võtta vastutus, et analüüsida ka sisu ja põhjendada oma otsuseid õiglaselt. - Töötukassale kehtestatakse siduvus Riigikohtu lahenditele
Töötukassa peab järgima kõiki riigikohtu otsuseid, et tagada seaduslik kooskõla süsteemis ja vältida nende ignoreerimist. - Õigusabi tuleb tagada tasuta kõikidele toetuse vaidlustajatele
Kõigile, kelle töövõime hindamise või toimetulekutoetuse otsus on vaidlustatud, tuleb tagada tasuta õigusabi. See vähendab ebavõrdsust ja tagab õiguskaitse kõigile. - Väikeettevõtjatele tuleb erand – kui puudub tulu, tuleb anda tugi
Väikeettevõtjad, kellel puudub sissetulek, peaksid saama riigilt toetust, et nad ei jääks bürokraatia tõttu toimetulekutoetustest ilma. - Ametnike otsustusõigus tuleb piirata rangete kriteeriumidega
Ametnikud ei tohiks olla need, kes otsustavad üksnes oma subjektiivsete arvamuste järgi. Otsused peaksid põhineema seaduslikel kriteeriumitel, mille järgi hindamised ja toetused määratakse. - Toimetulekutoetuse süsteem peaks olema STAR süsteemi ja dokumentide põhine
Toimetulekutoetuse taotlus ja hindamine peaksid olema täielikult dokumentide ja STAR süsteemi põhised, mille aluseks on kindlad kriteeriumid ja regulatsioonid. Ametnikud ei tohiks otsustada toimetulekutoetuse määramise üle suva järgi. Täpne ja ühtne hindamine süsteemis tagab õiglasema ja läbipaistvama protsessi. - Kohtusüsteemi bürokraatia ei tohi teha inimesi haigeks
Kohtusüsteem ei tohiks põhjustada täiendavat vaeva ega haigust neile, kes juba kannatavad. Kui inimene on töövõimetu ja vajab tuge, siis süsteem ei tohiks teda veelgi rohkem koormata, vaid pakkuda vajalikku õiguskaitset. Iga kuu uued halduskohtuasjad (toimetulekutoetuse taotlused on igakusied) panevad inimesed veelgi rohkem haigeks. Kohtusüsteem ja selle bürokraatia tekitavad täiendavat stressi ja vaimset väsimust, mis takistab neid kunagi täielikult terveneda. Juriidiline vägivald, mis tuleneb kohtuotsuste viivitustest ja põhjendamatust pikast menetlusprotsessist, muudab olukorra veelgi halvemaks. Halduskohtud ei taga õiguskaitset, vaid hoopis süvendavad probleemide keerukust, muutes kodaniku olukorra veelgi raskemaks. Kui kohtunik ei anna kaebusele vastust 12 kuu jooksul, siis peaks inimene olema kohustatud saama õigusalast abi, kuna kaebuse menetluse viivitus ei tohiks inimesele rohkem kahju tekitada.
Lõppsõna
Tänane süsteem karistab neid, kes on kõige haavatavamad. Eestis ei saa õigust mitte see, kellel on õigus – vaid see, kellel on jurist, raha,tervis ja on veel ka vabamüürlane. See ei ole õigusriik.
Eesti halduskohtusüsteem ei täida enam oma põhiseaduslikku ülesannet kaitsta inimest riigi eksimuste eest. Statistika näitab, et töövõimetul, väikeettevõtjal või haigestunud kodanikul pole kohtus sisulist võimalust oma õigusi kaitsta. Halduskohtumenetluse eesmärk – tagada põhiõiguste tõhus kaitse – on muutunud tühjaks deklaratsiooniks, mida kohtud ise ignoreerivad. PS § 15, § 28 ja § 146 rikkumine on muutunud rutiiniks, mitte erandiks. Kohtunikud, kes peaksid seisma õiguse eest, kaitsevad hoopis haldusasutuste huve.
Süsteem on üles ehitatud nii, et see tõrjub abivajajaid, mitte ei aita neid. Töötukassa tegevus, mis allub Sotsiaalkindlustusametile ja Sotsiaalministeeriumile, on sisuliselt järelevalveta. Kohtunikud, kelle üle ei ole samuti sisulist kontrolli, võtavad vastu seadusevastaseid otsuseid, mis muudavad kodaniku nähtamatuks. Seda süsteemi ei ole võimalik lapata ega parandada – see tuleb kinni panna ja üles ehitada nullist, lähtudes põhiseadusest, inimesest ja tegelikust õiglusest.
See on riiklike vormide diktatuur.
