Astrid Asi alustas Dina Tali kriminaalasja ema vastu kes rääkis väidetavalt “tõde”, aga Pihlakodus võite edasi vägistada
Õiguse valikuline kuulmine: kui prokurör allub kohtunikule ja advokaat esindab psühhopaati.
Astrid Asi on endine Harju Maakohtu esimees ja kohtunik Dina Tali on tema endine töötaja.
Täna on Astrid Asi peaprokurör ja muidugi tõttab ta appi kohtunik Dina Dalile (endine alluv), kes teeb kriminaalavalduse lihtsalt niisama oma kinnise menetluse osalisele, kes on lapse ema ja ohver keda on vaja vaigistada SLAPP taolise menegtluse. See on tüüpiline SLAPP kriminaalkaebuse, mis on prokuratuuris tavapärane korruptsioon.
Väljavõtted “eelenvatest artiklites”:
Lähenemiskeeld lastele, sest ema kirjutas Facebookis tõtt. See ei ole enam õigusriik. See on kättemaksuriik, kus lastest saab süsteemi vaikimisohver. Ja kui see oleks film, siis oleks see satiiriklassika nimega “Kes kardab lapse arvamust?”.
Elegantne, süüdimatu ja täpselt selline, mille peale iga kohtunik (Dina Tali) saab rahuliku südamega kirjutada määruse: LÄHENEMISKEELD.
Eestis valitseb õiguskaitsesüsteemi vaikiv hierarhia, mille tipus ei ole mitte seadus, vaid seadusliku ilmega signaalid. Näiteks ei maksa loota, et prokuratuur alustab menetlust, kui ohver teatab seksuaalvägivallast — isegi mitte siis, kui tunnistajate ütlused ja meditsiinilised andmed viitavad vägivaldsele väärkohtlemisele. Ent kui kohtunik saadab üheainsa kirja, siis võivad päevakorda kerkida ka kõige teoreetilisemad oletused.
Avalikkusele armastatakse rääkida, et prokuratuur on sõltumatu ja menetlused lähtuvad seadusest. Tegelikkuses on asi kaugel. Pihlakodu-sugused juhtumid näitavad, et isegi kui vägivald ja kuritegu on ilmne, võib prokuratuur lihtsalt keelduda midagi uurimast. Samal ajal on võimalik algatada täiemahuline kriminaalasi, kui mõni isik “teoreetiliselt” midagi kirjutab, vihjab või lihtsalt eksisteerib valel pool süsteemi.
Eestis ei otsusta õigusemõistmise üle enam seadus ega faktid. Selle asemel on kujunenud varjatud hierarhia, milles kohtunik saadab signaali, prokurör täidab käsu ja advokaat tõstab relvaks lapsed. Kui sind toetab süsteemisisene tegija, siis oled puutumatu. Kui aga oled nõrk, haige või lihtsalt inimene, siis sind võib menetleda surnuks – ja keegi ei vastuta.
Eesti prokuratuur ei ole aastate jooksul paistnud silma liigse innukusega kriminaalmenetluste alustamisel ega menetlemisel. Eriti mitte siis, kui jutt käib hooldekodudes toimuvast väärkohtlemisest, seksuaalsest vägivallast või ametialasest hooletusest. Küll aga muutub prokuratuur väga aktiivseks, kui õige inimene vihjab õigel hetkel — näiteks mõni kohtunik, kes pole isegi kohtu esimees. Ja siis tuleb kohe uurida. Isegi kui midagi pole veel juhtunud.
Süsteem töötab nii: inimlik tragöödia ei pruugi õiguskaitseasutustes midagi tähendada, kui sellel pole tugevaid „süsteemisiseseid“ vahendajaid. Aga niipea, kui keegi seestpoolt annab märku – eriti kohtunikuametit pidav isik – siis on asi tõsine
See ei ole õiguskaitse – see on õiguse selektiivne käivitumine vastavalt hierarhiale. Kelle vihje maksab? Kohtuniku oma. Kelle elu maksab? See, kellel pole süsteemis positsiooni.
Peaprokurör Astrid Asi: kui kohtunik vilgutab, algab menetlus
Kui Astrid Asi sai peaprokuröriks, väideti, et Eesti õiguskaitsesüsteemi ees ootab professionaalne ja sõltumatu juhatus. Tegelikkus osutus vastupidiseks.
Enne kui Astrid Asi määrati Eesti peaprokuröriks, juhtis ta Harju Maakohut. Tema karjäär kohtusüsteemis tähendab, et ta tunneb kohtunikkonda isiklikult ja struktuurselt. Ja see ei jää märkamata ka pärast ametivahetust: kohtunike vihjed, soovitused ja “märkused” jõuavad prokuratuuri kaudu kiiresti kriminaalmenetlusteks.
Samas, kui abivajaja on hooldekodu elanik, kelle keha kannab vägistamise jälgi ja kelle sõnad on hajusad, siis prokuratuuri sõnum on selge: „kriminaalmenetluse alus on teoreetiline ja puuduvad piisavad tõendid.“ Nagu tõendite otsimine oleks ohvri ja mitte uurija töö.
Astrid Asi, endine Harju Maakohtu esimees, praegu peaprokurör, endine peaprukurör Andreas Parmas praegu kriminaalkohtunik.
Selline on meie “võimude lahusus” naerma ajaks lausa kui ei oleks nii hull olukord.
Astrid Asi, kes oli varem Harju Maakohtu esimees, tundub praktikas lähtuvat endistest võimusuhetest ja kohtunike mitteformaalsest mõjust.
Kui kohtunik Dina Tali näiteks vihjab, et keegi „võib-olla“ on midagi teinud –, käivitab prokuratuur menetluse. Aga kui hooldekodus vägistatakse dementseid patsiente või ema esitab dokumenteeritud tõendid laste väärkohtlemise kohta, siis vastab prokuratuur: „puudub koosseis.“
See on valikuline õiguskaitse, mitte õigusriik.
Pihlakodu juhtum: vägistamine pole probleem, kui ohver on vana ja vaikne
Mitu hooldekodude väärkohtlemise juhtumit, sealhulgas Pihlakodu, on lõpetatud ilma kriminaalmenetluseta, kuigi esitati meditsiinilisi andmeid, ütlusi ja tunnistusi. Prokuratuur ei näinud põhjust sekkumiseks. Aga kui keegi saadab teoreetilise kaebuse või „vihje“ mõne toetuse saaja kohta, algab uurimine paugupealt.
See näitab, et süsteem ei järgi seadust, vaid kuulab ainult neid, keda ta peab kuulama – kohtunikke, kolleege, „omade seast“ inimesi. Olukord on pehmelt öeldes kurb, kui kokku satuvad prokuratuur ja lapsed.
Katrin Paulus: kui advokaadil on nõrkus psühhopaatide vastu
Kohtusaalides tegutseb ka advokaat Katrin Paulus, kelle kliendivalik ja menetlusstiil viitavad, et ta mõistab hästi inimesi, kes ei tunne empaatiat.
Advokaat Katrin Paulus tunneb sügavat empaatiat teatud tüüpi isikute vastu. Näiteks nende, kelle käitumist võiks mõni ekspert nimetada “manipulatiivseks”, “emotsionaalselt ükskõikseks” või “psühhopaatiliseks”. Nii sageli esindab ta vanemaid, kes kasutavad lapsi relvadena, kes käituvad partneriga nagu vaenlasega ja kes jätavad endast maha tühja korteri, madratsi ja üksiku noa.
Kas see on kokkusattumus või sügavam isiklik resonants? Seda teab vaid Paulus ise. Aga advokaadina on tal eriline anne esindada neid, kes jätavad endast maha palju rohkem kahju kui jälgi.
Mõni küüniline vaatleja võiks isegi öelda, et Pauluse kired ei ole juhuslikud – et tema kliendid ja ta ise mõistavad teineteist erakordselt hästi. Aga me ei hakka spekuleerima. Meie vaid täheldame: jälle on juhtum, kus lapse huvid jäävad varju ja ema tervis murdub, samal ajal kui juriidiline masinavärk vuhiseb täiskiirusel edasi.
Juhtum, kus ema G.P. sattus koomasse. Sel ajal määras isa end naise eestkostjaks, esitas koomas naise nimel elatise nõude kolme lapse vastu ning alustas tema korteri müüki. Kui ema ükskord toibus ja haiglast naasis, ootas teda tühi korter, madrats, üks nuga – ja lahkunud mees uue pruudiga.
G.P. suutis tühistada eestkoste, kuid peagi ootas teda koormav ja alandav hooldusõiguse vaidlus, mille ainsaks mõtteks paistis olevat isa sissetuleku säilitamine. Menetlus venis aastaid, G.P. tervis halvenes, tekkisid seletamatud kokkuvarisemised – kuni lõpuks noor ema lihtsalt suri.
Katrin Paulus tegutses selles asjas isa esindajana. Kui kedagi huvitab, mis on “psühholoogiline terror kohtumenetluse kaudu”, siis see juhtum on õpik.
Kas kohtunik Dina Tali ja advokaat Katirn Paulus ootavad oma karmat?
Kohtunik Dina Tali ja advokaat Katrin Paulus on oma ametis aktiivsed. Kohtunik Dina Tali menetleb hooldusõiguse vaidlusi järjekindlalt ema kahjuks, Paulus esindab isasid, kelle huvi laste vastu kestab täpselt senikaua, kuni see tagab kontrolli, elatise või korteri. Küüniline, ent dokumenteeritav.
Tuleb küsida: kas need naised, kelle otsused ja tegevused on viinud noore ema surmani, loodavad, et nende nimed kaovad unustusse? Või on neil plaan tulevikus vastutada? Või loodavad ka karmast pääseda – sest õigussüsteem ju neid ei puuduta?Kui Eesti prokuratuur ja kohus tegutsevad ainult siis, kui “õige inimene” käsib, ja ignoreerivad tegelikku kannatust – siis ei ela me enam demokraatlikus õigusriigis.
See kõik ei peaks olema aktsepteeritav. Õigusriigis peaksid kõik kodanikud olema seaduse ees võrdsed — sõltumata sellest, kas nende taustaks on hooldekodu, kohtusaal või lihtsalt netikommentaar. Kui seadus kehtib vaid siis, kui kohtunik käsib prokuröril tegutseda, siis ei ole tegemist õiguskaitseorganitega, vaid kohtusõltlaste klubiga.
Kõnealuses perekonnaõiguslikus tsirkuses osalevad peategelastena IT ärimees rikas isa Martin Tints https://www.softwerk.ee/meist/ ja tema uus abikaasa Karin Tints (kasuema) koos advokaadi Katrin Paulusega, Advokaadibüroo EMERALD LEGAL OÜ (selle büroo asutaja on kurikuulus ja skandaalne Jurist ja advokaadibüroo Emerald Legal asutaja Robert Sarv ). Need kolm on loonud täiesti omaette süsteemi, kus laste huvid eksisteerivad ainult ettekäändena. Tõelised mängud käivad isa reputatsiooni ja kontrolli üle, ning kui keegi julgeb seda välja öelda, saab kiirelt kohtult korralduse suukorvistamiseks.
Martin Tints töötab Softwerkis ning tegeleb seal juhatuse liikme ja tehnilise arhitekti rolliga.
“Martin Tints – juhatuse liige, tehniline arhitekt” https://www.softwerk.ee/meist/
Kui ettevõtte juhatuse liige, nagu Martin Tints Softwerkis, satub avalikkuse ette seoses perevägivalla, laste väärkohtlemise või hooldusõiguse vaidlustes valetamise süüdistustega, pole see enam ainult tema isiklik asi. Ettevõtte maine ja usaldusväärsus on tänapäeval tihedalt seotud sellega, milliseid väärtusi ja käitumismustreid juhid ise kannavad. Rahvusvahelisest praktikast on teada, et juhi eraelulised skandaalid – eriti need, mis puudutavad eetikat, laste õigusi või vägivalda – võivad viia klientide ja koostööpartnerite lahkumiseni, avalikkuse pahameeleni ning isegi tulukaotusteni.
Näiteks:
- Uberi asutaja Travis Kalanicki eraelulised ja töökultuuri puudutavad skandaalid (töötajate ahistamine, toksiline juhtimiskultuur) viisid tema sunnitud lahkumiseni, kuna ettevõtte maine sai tugevalt kannatada.
- Papa John’si asutaja John Schnatter oli sunnitud juhikohalt lahkuma pärast isiklikke rassistlikke kommentaare, mis mõjutasid ettevõtte müüki ja aktsia hinda.
- Eestis on samuti ette tulnud, et ettevõtte juhid on sattunud avalikkuse huviorbiiti seoses väärkohtlemise või ebaeetilise käitumisega, mis on pannud ettevõtteid avalikult distantseeruma või juhtkonda vahetama (vt nt Nõmme Kalju FC juhtumi kajastust 2023).
Martin Tintsi Eksimused, valed ja lastekaitse sigadused – kõik mugavalt vaiba all
IT ärimees Martin Tints on mees, kes on suutnud iga oma eksimuse, iga avaliku vale, iga lastekaitsega seotud sigaduse, iga koduvägivalla ja kahtlase ütluse lihtsalt ära peita — mitte parandada, vaid peita. Eriti siiralt vapustav on aga see, et laste füüsilisele väärkohtlemisele, mida isa laste sõnul on toime pannud ka menetluse ajal, pole laste huvides tegutsev Dina Tali üldse reageerinud. Justkui see polekski tähtis või oleks see lihtsalt “eluliselt usutamatu” argument, mis pole väär mõne hetkega sekundiliste määrustega maha lüüa. Ja muidugi tuleb anda vastaspoolele veel aega seisukohtade esitamiseks, sest lapse huvid — need kannatavad ju oodata küll. Kui laps peaks vahepeal elama teadmatuses või ühe vanema suva järgi, on see ju puhtalt pedagoogiline kogemus.
Martin Tintsi käitumine on elementaarne: mitte tema otsused, tegevused või kohtule esitatud valed ei ole häbiväärsed. Ei, häbiväärne on see, kui keegi sellest avalikult rääkida julgeb. Siis muutub kogu süsteem ühtäkki hüsteeriliselt murelikuks isikuandmete kaitse ja laste „huvide“ pärast. Tegelikkuses muidugi mitte laste, vaid isa reputatsiooni pärast. Kohtunik Dina Tali lööb sellele kõigile oma kuulsa „rahuldada“ templi ilma, et määrusesse üldse midagi sisulist kirjutada viitsiks. Martin Tints oskab suurepäraselt laste selja taha pugeda, muudkui vehkida „privaatsuse“ ja „laste parimate huvidega“, ning samal ajal punuda kulisside taga oma skeeme. Kõike seda toetab ja aplodeerib kõrvalrollis tema advokaat Katrin Paulus — kes oskab muuseas üsna valjuhäälselt nõuda, et keegi ei julgeks isa tegemisi avalikult nimetada. Seejuures jätab kohus määrused enamasti sisutuks, sest kui pole midagi kirja pandud, pole ka midagi vaidlustada. Hämmastav tõhusus!
Eriti elegantselt ignoreeritakse kohtunik Dina Tali poolt kaebaja seisukohti, nagu need oleksid kohtule tülikad kärbsed suvisel lõunalaual. Kaebaja põhjendused jäetakse sirge seljaga tähelepanuta, kuna neid kohus „ei pea vajalikuks käsitleda“. Selline tööstiil võiks vabalt pääseda kaasaegsesse juhtimiskäsiraamatusse pealkirjaga „Kuidas vältida tööd ja teha nägu, et kõik on korrektne“.
Avalik rääkimine on häbiväärne – isa Martin Tintsi reputatsiooni kaitse süsteemi prioriteet
Ja et komöödia oleks täielik, on kõrvalosatäitjaks Martin Tintsi uus abikaasa Karin Tints, kelle olemasolu meenutatakse ainult siis, kui vaja on lasta kohtunikel kirjutada määrust, et perekond on koos ja idülliline. Isegi kui see „idüll“ seisneb selles, et isa väärkohtleb lapsi ja annab kohtule ütlusi, mida lapsed on „öelnud“, sest „laste huvid“ olevat need, et teised isa tegusid mitte kunagi teada ei saaks.
Isa Martin Tints ja tema abikaasa Karin Tints on kogu selle kohtufarssi meistriklass. Mitte keegi ei küsi, miks peab isa, kes lapse eest hoolitsevat ema järjekindlalt menetlustega pommitab, oma taotlusi esitama alati otsekohe kohtunikule, kus need ilma mingi sisulise läbivaatamiseta rahuldatakse. Miks jäävad teise poole põhjendatud vastused alati tähelepanuta ja vastusteta? Sest kohtu jaoks on laste huvid mugav fassaad, mille taha saab peita kõik, mis tegelikult on lihtne võimuvõitlus ühe mehe kontrolli taastamise nimel.
