Avalik pöördumine: 8 küsimust, millele õiguskantsler seni ei ole vastanud

Õiguskantsler Ülle Madise: avalik pöördumine – 8 vastuseta küsimust, mis puudutavad iga Eesti inimest

AVALIKULT ESITATUD KÜSIMUSED ÕIGUSKANSLER ÜLLE MADISELE

Kuupäev: 21.07.2025

Avalikus pöördumises esitatakse järgmised kaheksa küsimust olukorras, kus Eesti Vabariigi kodanikud – sõltumata tervislikust seisundist, sotsiaalsest staatusest või majanduslikust võimekusest – seisavad silmitsi reaalse õigusetusega. Põhiõigused on justkui olemas seadustes, kuid praktikas jääb kaitse puudulikuks või olematuks. Kõik õiguskaitsevahendid on formaalsed – tegelikku kaitset ei toimu. Kellelgi pole kohustust aidata ega vastutust, kui inimene jääb ilma privaatsusest, heast nimest või ligipääsust kohtule.

Küsimused:

1. Kuidas tagab Eesti riik praktiliselt ja viivitamata iga inimese (sh töövõimetu, puudega, maksejõuetu) põhiõigused – eriti “õigus olla unustatud” (GDPR art 17), eraelu puutumatus (PS § 26), isikuandmete kaitse ja süütuse presumptsioon –, kui inimesel puuduvad rahalised võimalused advokaadiks, riigilõivuks või aastatepikkuseks kohtumenetluseks?
2. Kuhu peab inimene Eestis pöörduma, et nõuda kohest olukorra taastamist ja kõigi tema isikuandmete – eriti eriliigiliste andmete (terviseandmed, puude staatus, sotsiaaltoetused, psüühikahäired, elukoht, sotsiaalkorter) – eemaldamist avalikest andmebaasidest ja meediast, kui ta ei ole ise nõusolekut andnud ja õiguskaitsevahendid (AKI, haldus- ja tsiviilkohtud) on tulemusteta ammendatud?
3. Milline on Eestis konkreetne regulatsioon või menetlus, mis võimaldab igal inimesel (sh töövõimetul ja puudega isikul) tasuta, kiiresti (nt 7 päeva jooksul) ja avalduse alusel nõuda oma isikuandmete – eriti eriliigiliste andmete – eemaldamist, ilma kulukate kohtu protsessideta või menetlus tasudeta?
4. Kuidas ja kes vastutab Eestis selle eest, et inimese põhiõigused (GDPR art 17, PS § 26, EIÕK art 8) oleksid tegelikult tagatud mitte ainult teoreetiliselt, vaid ka siis, kui kõik õiguskaitsevahendid on tulemusetult kasutatud, ning kahju inimesele (sh tervisele, töövõimele, eraelule) kasvab iga päevaga?
5. Miks puudub Eestis kiire ja tõhus menetlus, mille kaudu saaks iga inimene (ka maksejõuetu või töövõimetu) nõuda kohest eriliigiliste isikuandmete eemaldamist meediast või ametkonna andmebaasidest, kui nende andmete avaldamine on seadusega keelatud ning põhjustab pöördumatut kahju?
6. Kuidas on Eesti riigi regulatsioon ja kohtute praktika kooskõlas Euroopa Liidu otse kohaldatava õigusega (GDPR art 17, art 9), Euroopa Inimõiguste Kohtu lahendiga Airey vs Ireland ja EIÕK art 8, art 13 – eriti arvestades, et praegu peab inimene (ka puudega või töövõimetu) maksma kümneid tuhandeid eurosid, et üldse jõuda andmete eemaldamise nõudeni kohtus?
7. Mida teeb õiguskantsler isiklikult, kui kõik muud õiguskaitsevahendid on ammendatud, aga inimese (või tema lähedaste) eriliigilisi isikuandmeid levitatakse edasi ning see põhjustab tõestatud tervise-, töövõime- või eluohtlikku kahju?
8. Kas Eesti riik arvab, et puudega, töövõimetu või makse jõuetu inimene peabki taluma oma põhiõiguste (GDPR art 17, PS § 26, EIÕK art 8) rikkumist seni, kuni ta kas sureb või loobub võitlusest, sest praktilisi lahendusvõimalusi pole? Millist vastutust riik sellisel juhul kannab – ja kuidas see on kooskõlas EL-i ja EIK nõuetega?

Inimõigused vs põhiõigused – ja miks need Eestis kaitseta jäävad

Eesti Vabariigi põhiseadus ja rahvusvahelised lepingud, millele Eesti on alla kirjutanud, tagavad igale inimesele kaks selget tasandit õigusi: inimõigused ja põhiõigused.

Inimõigused on universaalsed, kõigile inimestele rahvusvaheliselt kehtivad õigused – nagu õigus elule, eraelu puutumatusele ja süütuse presumptsioonile. Need on sätestatud nt ÜRO inimõiguste ülddeklaratsioonis ja Euroopa inimõiguste konventsioonis.

Põhiõigused on siseriiklikud õigused, mis on kirjas Eesti põhiseaduses – nt PS § 15 (õigus kohtusse), § 17 (au ja väärikuse kaitse), § 26 (eraelu puutumatus), § 28 (õigus elatusvahenditele). Riik on kohustatud neid õigusi reaalselt tagama igaühele – mitte ainult jõukatele, vaid ka vaestele, töövõimetutele ja haavatavatele isikutele.

Ent tegelikkuses jäävad need õigused Eestis sageli üksnes paberile.

Kui inimene – olgu ta puudega, töövõimetu või sotsiaalselt haavatav – soovib oma õigusi reaalselt kaitsta, saadab süsteem ta lihtsalt “kohtusse”, “AKI-sse” või “võtku advokaat”. Kui ta ei suuda tasuda tuhandeid eurosid kohtukulusid, jäetakse hagi läbi vaatamata. Kui ta kaotab tervise või satub võlgadesse, ütleb õiguskantsler: “Meie ei vastuta. Kohtusse pöördumine on teie valik.”

Veelgi enam – õiguskantsler Ülle Madise on ametlikult teatanud, et ta ei pea end juristiks, ei tee järelevalvet, ei anna korraldusi ega vastuta isegi siis, kui tema “soovitus” viib inimese isiklikku pankrotti.

Küsimus on lihtne:
kui isegi õiguskantsler ei kaitse mitte kellegi õigusi, siis kellele Eestis need õigused üldse kehtivad?

Õiguskantsler Ülle Madise: “Mina ei ole jurist ega vastuta millegi eest”

Õiguskantsler Ülle Madise “soovitused” toob inimestele üle 100 000 euro kohtukulusid – kas see on õiguskaitse või bürokraatlik genotsiid?

Mida tähendab põhiõigus Eestis päriselt?

Eestis räägitakse uhkusega “õigusriigist”, kus igaühel on tagatud põhiõigused – süütuse presumptsioon (PS § 22), au ja väärikuse kaitse (PS § 17), eraelu puutumatus (PS § 26), isikuandmete kustutamine (GDPR art 17), õigus elatusvahenditele (PS § 28), sotsiaalsele kaitsele ja tõhusale kohtulikule kaitsele (EIÕK art 6, PS § 15). See kõik kõlab hästi – kuni keegi päriselt abi vajab.

Aga kui inimene lõpuks pöördub õiguskantsler Ülle Madise poole, saab ta vastuseks ringkirja, kus domineerib ametlik nihilism:
“Teil on õigus pöörduda kohtusse. Kui te ei saa tasuda riigilõivu või muid kulusid, taotlege riigi õigusabi.”
Ning kui inimene küsib: “Kuidas kaitsta end siis, kui raha, tervist või töövõimet pole?”, tuleb vastu ainult külm ametikantseliit:
“Õiguskantsler ei ole oma tegevusega Teile kahju tekitanud. Meie ei vastuta.”
Jah, õigesti lugesite – õiguskantsler “ei vastuta”, isegi kui riigi või tema soovituste tagajärjel jäädakse eluaegsesse võlga, kaotatakse tervis ja väärikus.

Mida see kõik ütleb Eesti kohta?
Kui isegi põhiseaduslik institutsioon, mille ainus mõte peaks olema reaalne inimeste kaitse, deklareerib avalikult:
“Mina ei ole jurist ega vastuta millegi eest,” siis kelle jaoks üldse seda institutsiooni vaja on?

Mitte keegi ei vastuta, mitte keegi ei aita, mitte ühtki õigust tegelikult ei tagata.
Kõik ametlikud õigused on ainult “mustvalgel kirjas” – tegelikkuses tuleb igaühel ise vastutada, ise maksta, ise süüdi jääda. Kui sul pole raha, pole sul ka õigusi.

See ei ole üksikjuhtum. See võib homme puudutada sind või sinu peret.
Kui õiguskantsler peseb käed puhtaks, on õigusriik ainult müüt. Praktikas on see bürokraatlik genotsiid – inimeste lõputu saatmine surnud ringi, mis viib vaesuse, tervisekahju ja stigmatisatsioonini.

Kui tavainimene Eestis vajab oma põhiõiguste kaitset – olgu selleks “õigus olla unustatud”, eraelu puutumatus või isikuandmete kaitse – pöördub ta tihti lootuses õiguskantsleri poole. Ent viimastel aastatel on avalikkuse ette jõudnud ridamisi juhtumeid, kus õiguskantsler Ülle Madise demonstreerib avameelselt, et ta ei pea ennast juristiks, ei võta mingit sisulist vastutust ning delegeerib iga reaalse mure järjekordsesse surnud ringi.

Mida õiguskantsler tegelikult ütleb?

Hiljutises ametlikus otsuses lükkas Ülle Madise tagasi kahjunõude, mis oli esitatud tema kantselei formaalse soovituse tulemusel tekkinud menetluskulude hüvitamiseks. Kuigi inimene pidi tasuma tuhandeid eurosid kohtukulusid pärast õiguskantsleri “suunamist kohtusse”, keeldus Madise igasugusest vastutusest, rõhutades:
“Kohtusse pöördumise vajalikkuse ja menetluskulude kandmise võimalikkuse üle peab iga isik ise otsustama. Vajaduse korral tuleb selleks kasutada pädeva õigusnõustaja (juristi, advokaadi) abi.”
Lisaks kordab õiguskantsler igas vastuses, et tema amet ei ole juriidiline ega võimalda mingeid siduvaid korraldusi – isegi mitte siis, kui inimene satub vaesusse, jääb ilma põhiõigustest või tervis halveneb seoses riigi või meedia tegevusetusega.

Õiguskantsleri vastutus – ametlikult null

Õiguskantsler Ülle Madise põhjendab enda vastutuse puudumist järgmiselt:

• Tema kantselei ei tee järelevalvet meedia ega eraõiguslike isikute üle.
• Ta ei saa ega tohi ennustada kohtuvaidluste tulemusi.
• Ta annab ainult üldisi selgitusi kohtusse pöördumise kohta, kuid ei vastuta ei menetluskulude, isikuandmete lekkimise ega ka eraelu puutumatuse rikkumise eest.
• Igaüks peab ise otsustama, kas ja kuidas kohtusse minna – ka siis, kui tal pole selleks raha, tervist või võimet.

Selle asemel, et kaitsta inimesi, suunab Ülle Madise iga pöördumise uude ringi: “Minge kohtusse”, “Kirjutage AKI-le”, “Võtke advokaat”. Tegelikult lükkab õiguskantsler kogu vastutuse süsteemi ebainimlikkuse ja bürokraatia kaela – ise jäädes puutumatuks.

Kas Eesti õiguskantsler peaks olema lihtsalt “avalik nõuandetelefon”?

Euroopa Inimõiguste Kohtu praktika ja GDPR nõuavad, et riik tagaks igaühele praktilise ja kiire õiguskaitse, eriti kui isik ise ei suuda end kaitsta. Paraku Ülle Madise jaoks on õiguskantsleri institutsioonist saanud pelgalt “mittejuristlik” suunamisjaam, mis reaalset abi ei paku. Seadused on tema jaoks vaid “soovitused” ja “arvamused”, mitte põhiseaduslikud kohustused.

Moraalne küsimus: kelle jaoks õiguskantsler üldse on?

Kas õiguskantsler Ülle Madise näebki enda rolli üksnes avaliku infoletina, kus ei ole kohta vastutusel, juriidilisel pädevusel ega isegi inimlikul kaasaelamisel? Miks on vaja ametit, mis “ei tee järelevalvet”, “ei anna korraldusi”, “ei vastuta” – kui inimestel tegelikult puudub võimalus oma õigusi kaitsta kohtus või AKI kaudu?

Eestis on ametlikult tuhandeid inimesi, kes on jäänud ilma põhiõigustest, andmete kaitsest või võimalusest elada väärikalt – ja Ülle Madise jaoks piisab alati “üldisest selgitusest” või järjekordsest ringkirjast. Tema ametikohalt jääb kõlama: “Mina ei ole jurist ega vastuta. Küll te ise kuidagi saate.”

---

Kui õiguskantsler ei vastuta, kas siis üldse keegi vastutab? Kui õiguskantsler ei pea seadusi reaalselt tagama, milleks seda institutsiooni üldse vaja on?

Avalik diskussioon on vältimatu. Võib-olla on aeg, et Eestis oleks õiguskantsler, kes peab end päriselt juristiks ja tunneb ka päris vastutust.

Kuidas lõppeb õiguskantsleri Ülle Madise “abi”?

Näide elust:
Kodanik pöördub õiguskantsleri poole, sest teda on avalikult meedias laimatud kurjategijaks ja vargaks, ilma ühegi kohtuotsuseta. Ta nõuab abi oma hea nime ja õiguste taastamiseks. Õiguskantsleri vastus (Kristel Lekko, 19.12.2024):

“Põhiseaduse § 15 järgi on igaühel õigus pöörduda kohtusse. Kui Te ei saa majanduslikel põhjustel tasuda riigilõivu või muid kulusid, taotlege riigi õigusabi.”

Rohkem abi ei tule. Järgmine samm:

• Inimene pöördub kohtusse (nt tsiviilasi 2-24-11689 Duo Media Networks OÜ vastu, isikuandmete eemaldamise nõue) – kohus nõuab tagatiseks 5760 eurot, mille alandab 3840 €-le, kuid seda raha inimesel pole.
• Hagi jäetakse läbi vaatamata, kõik kulud (2144 € kostja advokaaditasu + 560 € menetlusabile vastav kulu riigile) jäävad inimese kanda.

Menetlust ei toimu, õiguskaitset ei saa, võlad kasvavad, tervis halveneb. Lõpptulemus – isiklik pankrot, eluaegne vaesus, häbimärk ja avalik silt “kurjategija”. Süütuse presumptsiooni ei taastata, andmeid ei kustutata, keegi ei vastuta

Mis on põhiõigus ja miks riik PEAB neid tagama?

Põhiõigused pole “soovitused” ega “hea tava”, vaid põhiseadusega ja rahvusvaheliste lepingutega tagatud reaalsed õigused, mida riik peab igaühele tagama.

• Süütuse presumptsioon – enne lõplikku kohtuotsust ei tohi kedagi nimetada süüdlaseks (PS § 22).
• Hea nimi ja au – igaühel on õigus nõuda oma hea nime ja väärikuse taastamist (PS § 17).
• Eraelu puutumatus ja andmete kustutamine – õigus isikuandmete kustutamisele (GDPR art 17), õigus privaatsusele (PS § 26).
• Õigus kohtulikule kaitsele – kohtusse pöördumine peab olema reaalselt võimalik, mitte ainult paberil (PS § 15, EIÕK art 6).
• Õigus inimväärikusele ja elatusvahenditele – sotsiaalne toetus, kui inimene ei saa end ise aidata (PS § 28).

Kui riik neid EI TAGA, on tegemist õigustühjuse, mitte “õigusriigiga”.

Õiguskantsler Ülle Madise: “Mina ei ole jurist ega vastuta millegi eest” – ametlik tsitaat või ametkondlik pilge?

Kui õiguskantsler Ülle Madise (või tema kantselei) ütleb: “Õiguskantsler ei ole oma tegevusega Teile kahju tekitanud. Meie ei vastuta” ja “Mina ei pea end juristiks.”

on see ametkondliku õigustühjuse tipp. Mitte ükski riigiamet ei võta vastutust, iga asutus suunab järgmisesse “ringi”: kohtusse, AKI-sse, tagasi ministeeriumisse – samal ajal on inimestelt võetud õigused, tervis ja võimalus end kaitsta.

Kuidas selline “õiguskaitse” töötab praktikas?

Ametlik jada:

1. Kodanik küsib õiguskantslerilt abi, sest ta ei saa end kohtus kaitsta (puudub raha, tervis, võimekus).
2. Õiguskantsler annab “üldise selgituse”, suunab kohtusse.
3. Kohus nõuab suuri tagatisi ja kulusid. Kui inimene ei maksa – hagi läbi vaatamata, kulud inimese kanda.
4. Menetlus lõppeb pankroti, vaesuse, avaliku häbi ja lõputu stigmatiseerimisega.
5. Kui inimene küsib kahju hüvitamist – õiguskantsler vastab: “Meie ei vastuta.”

Kõik on dokumenteeritud:

• Tsiviilasjas 2-24-11689 jäi hagi läbi vaatamata, kohustati tasuma 2144 € + 560 € + viivised.
• Nõue õiguskantslerile kulude hüvitamiseks: keeldumine, sest “kohtusse pöördumine on inimese enda otsus”.

Süsteemne vastutamatus = bürokraatlik genotsiid Kui ükski institutsioon – kohtud, AKI, ministeeriumid ega isegi õiguskantsler – ei vastuta, ei taga ega aita, siis kõik õigused on ainult paberil.

Õiguskantsler Ülle Madise “soovitused” toovad inimestele üle 100 000 euro kohtukulusid – kas see on õiguskaitse või bürokraatlik genotsiid?

Eestis on üha rohkem inimesi, kes on pöördunud õiguskantsler Ülle Madise poole lootuses saada praktilist abi oma põhiõiguste kaitseks: andmete eemaldamiseks meediast, eraelu puutumatuse taastamiseks või töövõimetu isikuna toimetulekutoetuse tagamiseks. Õiguskantsleri tüüpvastus: “Minge kohtusse, taotlege õigusabi, loe seadust.”

Ainult et selle “soovituse” tulemus on kümneid tuhandeid eurosid kohtukulusid, pikaajaline tervisekahju ja sisuliselt elulõpuni kestev vaesus eraisiku pankrott. Üks inimene võib õiguskantsleri “suunamisel” jõuda 7–8 erineva tsiviil- ja 40 haldusasjani, kus igaühes võidakse mõista välja tuhandeid või kümneid tuhandeid eurosid kulusid – ainuüksi ühe kaasuse korral olid kohtukulud üle 2700 euro (2144 + 560 €), hagi sisulise arutamiseni ei jõutudki. Kui sama muster kordub kõikides “soovitatud” vaidlustes, ületab kahju 100 000 euro piiri.

Ametlik jada: kuidas õiguskantsleri “õigusabi” töötab?

1. Pöördumine õiguskantsleri poole: “Minu põhiõigusi rikutakse, olen töötu, töövõimetu ega saa kohtusse pöörduda.”
2. Vastus õiguskantslerilt: “Õigus kohtusse on igaühel. Soovitame pöörduda tsiviilkohtusse/halduskohtusse/AKI-sse, vajadusel taotleda riigi õigusabi.” (Lisa lingid ja viited.)
3. Kohtusse pöördumine: Esimene hagi – tagatisraha, riigilõivud, menetluskulud, määruskaebused, korduvalt rahuldamata taotlused. Hagi jäetakse läbi vaatamata, kõik kulud jäävad hageja kanda. Tulemus: üle 2700 € kulusid ühe juhtumi kohta.
4. Protsess kordub 7–8 erinevas asjas, igas võimalikud sarnased või suuremad kulud. Tekkiv võlgnevus, täitemenetlused, terviserike süveneb, töövõimetus pikeneb.
5. Uus pöördumine õiguskantsleri poole: “Kahju on tekitatud teie ametliku soovituse tulemusel, palun hüvitada.”
6. Õiguskantsleri vastus: “Õiguskantsler ei vastuta. Kohtusse pöördumine on teie valik, vajadusel kasutage juristi abi.”

Tulemus: õigusriigi illusioon, eluaegne vaesus, ametkondlik nullvastutus

See ei ole üksikjuhtum, vaid tüüpiline “Eesti ametkondliku õiguskaitse” muster. Õiguskantsler Ülle Madise näeb oma rolli pelgalt teoreetiliste viidete jagajana – isegi kui ta isiklikult suunab inimese kohtusse ja see toob kaasa pöördumatu kahju, ei vastuta ta mitte millegi eest. Nii võib “õigusriik” süvendada inimese vaesust ja tervisekahju elu lõpuni.

Moraalne küsimus: kui palju kannatusi võib õiguskantsleri üks “soovitus” põhjustada?

Kui riigi poolt põhiseaduslikult tagatud õigused eksisteerivad ainult siis, kui sul on raha kümnete tuhandete eurode eest kohtukulusid maksta, siis keda tegelikult õiguskantsler kaitseb? Kas selline süsteem on õiglane, inimlik või põhiseaduslik?

See on lugu sellest, et Eesti riik – eesotsas õiguskantsler Ülle Madisega – EI TAGA isegi kõige elementaarsemaid põhiõigusi:

• Õigus eraelule ja privaatsusele
• Õigus isikuandmete kustutamisele (“õigus olla unustatud”)
• Õigus saada kiiret, tasuta ja tõhusat abi, kui su andmed, tervis või maine on ohtu seatud
• Õigus sotsiaalsele abile ja inimväärikusele, kui oled töövõimetu, puudega või vaene
• Õigus kohtulikule kaitsele, mis ei ole pelgalt teooria, vaid ka reaalselt kättesaadav

Küsimus on selles, et kui inimene on haavatav, vaene või haige, siis riik mitte ainult ei aita – vaid veeretab kõik riskid ja kulud tema enda kaela. Õiguskantsler Ülle Madise suunab kõiki “kohtusse” või järgmisse ametkonda, ise ütlemata, kuidas ja kes tegelikult õigusi tagab. Kui inimene lõpuks pankrotistub või jääb eluaegse tervisekahju tõttu kaitseta, ütleb riik: “See oli su enda otsus. Meie ei vastuta.”

See ongi selle “õiguskaitse” suurim absurd:

Sa võid kõike teha täpselt nii, nagu õiguskantsler soovitab –
maksad kõigest, kaotad tervise, jääd ilma õigusest elule ja väärikusele –
ja lõpuks oled ikka samas kohas, ainult palju vaesem, haavatavam ja halvem!

See ongi põhiseaduse ja GDPR-i suurim reetmine:

Inimesel on seaduslik õigus:

• Isikuandmete kustutamisele (GDPR art 17)
• Eraelu puutumatusele ja väärikusele (PS § 26, EIÕK art 8)
• Hea nime ja au kaitsele
• Süütuse presumptsioonile
• Õigus saada kahju hüvitamist

• Isikuandmeid ei kustutata
• Süütuse presumptsiooni ei taastata
• Hea nimi, au ja väärikus on hävitatud
• Terviserikked süvenevad, keegi ei vastuta, keegi ei hüvita
• Avalik silt “kurjategija” või “kahtlusalune” jääb alles – midagi ei lahendata, ainult makstakse!

Kui inimene nõuab õiguskantslerilt tekitatud kahju hüvitamist:

• Vastus: “Õiguskantsler ei ole kahju tekitanud. Kohtusse pöördumine oli teie valik. Meie ei vastuta.”
• Sisuliselt: Riik ei vastuta, riik ei aita, riik isegi ei selgita, kuidas põhiseaduse järgi õigused peaksid olema tagatud kõigile, ka vaesele ja töövõimetule.

Mida see näitab kogu Eesti kohta?

• Põhiõiguste kaitse on ainult paberil. Kui sul pole raha, pole õigusi ega inimväärikust. Kõik ametlikud “õiguskaitsevahendid” (kohtud, AKI, õiguskantsler) veeretavad vastutuse järgmisele astmele, lõpuks inimese enda kaela.
• Õiguskantsler Ülle Madise “ei pea end juristiks”, ei vastuta millegi eest ja kordab igas kirjas, et tema “annab ainult üldisi soovitusi”.
• 100 000 eurot kahju on juba päriselt tekkinud, kui samasuguseid “soovitusi” järgib 7–8 kohtuasjas järjest – see pole teooria, vaid ametlike dokumentidega tõendatud reaalsus.

Kas see ongi õiguskaitse? Või bürokraatlik genotsiid?

• Küsimus ei ole “kuidas vaielda kohtus”, vaid miks peavad inimesed üldse kohtusse minema, et nende põhiseaduslikud õigused oleksid tagatud?
• Kui õiguskantsler Ülle Madise piirdub “soovituste” ja “ringkirjadega”, siis kes, kuidas ja millal tagab Eestis reaalselt inimese põhiõigused?
• Kui õiguskantsler ei vastuta, kas üldse keegi vastutab?

Faktid dokumentidest:

• Kohtukulud 2144 € + 560 € – isegi ilma, et hagi sisuliselt arutataks.
• Õiguskantsleri ametlik vastus: “Nõuan nimetatud kohtukulude viivitamatut hüvitamist, kuna teie soovitus ja õigustõlgendus ei ole taganud mulle tegelikku õiguskaitset, vaid on suurendanud kahju ja viinud mind isiklikku pankrotti”.

Kokkuvõte:

See ei puuduta ainult üht inimest – see võib homme puudutada sind või sinu peret. Kui õiguskantsler Ülle Madise (või Eesti riik) ei vastuta, ei taga ega selgita, kuidas tegelikult kaitstakse inimõigusi, siis kas meil on üldse õiguskaitset? Või on see kõik lihtsalt hästi maskeeritud ametkondlik genotsiid kõige haavatavamate suhtes?

Õiguskantsler Ülle Madise: “Mina ei ole jurist ega vastuta millegi eest”

Kes on õiguskantsleri Ülle Madise elukaaslane Lauri Madise – Karjäär ja Roll Õigusmaailmas

Kuidas prokurör Toomas Tomberg, Karmen Turk, Maarja Pild, Margus Linnamäe, Kaie Almere vaigistavad ohvreid SLAPP-kaebustega Eesti kohtusüsteemis

Kui Riigikohus keeldub ilmselget seaduserikkumist menetlemast, siis pole see õiguskaitse ega õigusriik, vaid otsene põhiseaduse rikkumine.

Põhiseadus ei kehti vaestele – õiguskantsler Ülle Madise vaikib, kohtunikud tegutsevad karistamatult edasi

Halduskohtu Esimees Kaupo Kruusvee jätab Abivajajad Õigusteta – Eesti Kohtusüsteem Laguneb, Inimesed Kannatavad

Prokurör Toomas Tombergi tegevus toob esile sarnasusi “Odessa maffia” praktikatega

Tallinna Halduskohtu rumalate kohtunike edetabel – rahvahääletuse tulemusel – Maret Hallikma Palju Õnne!

Karmen Turk, Mari Männiko, Argo Virkebau, Erle Laak, Erik Heinsaar, jt: kuidas nad Eesti meedias loovad „kurjategijaid“ vaid pealkirjadega