Riigikohtunikud Hannes Kiris, Heili Sepp ja Saale Laos – kallame eraelu 3x sitaga üle ja nimetame seda ‘avalikuks huviks’
Riigikohus: ametnikud Saale Laos, Heili Sepp, Hannes Kiris Kallame avalikult meedias 3x sitaga üle ja vaatame kas see on tahate vastane eraellu tungimine või mitte.
Kohtunikud Hannes Kiris, Heili Sepp, Saale Laos ja Sten Lind peavad seda avalikuks huviks. Kui see nüüd nende enda poole pöörata siis arvamus muutub nagu seda juhtus Liina Naaber Kivisoo, Vallo Kariler, Tarmo Tina, Olev Mihkelson kes alustasid kriminaalasja Satiiride ja sõna vabaudse vastu põhiseadus paragrahv 45, kuna see puudutas neid endid isiklikult, kui nad ise kohut mõistsid siis oli neil peas seadus teistsugune. Kohtunik peavad ennast seadustest kõrgemaks ja see mis kehtib neile ei kehti Eesti kodanikule. Mis asi see teie arvates on? Ikka korruptsioon ja hierarhia, kus kohtunikud ei järgi seaduseid aga kui nad on ise ohvrid kohe seadus muutub.
“Skandaalne kodanik tuleb maha müüa” – kuidas Riigikohtunikud Hannes Kiris, Heili Sepp ja Saale Laos pühkisid tagumikku põhiseadusega
“Kui sa oled haige, vaene või tülikas – kallame sind 3x sitaga üle ja nimetame seda ‘avalikuks huviks’. Kui sa protestid, siis saad kohtukulud kaela. Tere tulemast Eestisse – vabariiki, kus GDPR on ainult tugevatele.”
Proloog: Sitadušš õiguse nimel
Kui Elu24 avaldab sinust solvavaid artikleid, kus sind nimetatakse “skandaalseks”, “kurjategijaks”, “psühhopaadiks”, “raamatupidajast kelmiks” – ja sa ei ole mitte kunagi süüdi mõistetud, siis normaalses riigis oleks see probleem. Aga mitte Eestis.
Eestis ütleb kohtunik Sten Lind: see on ajakirjandus.
Ja kolm Riigikohtunikku – Hannes Kiris, Heili Sepp ja Saale Laos – ütlevad:
“Jah, see on sõnavabadus. Ja see, et su eraelu on avalikult müüdud, on lihtsalt elu hind.”
Eraelu puutumatus? Ainult rikkale ja tuttavale.
Meil on olemas põhiseadus § 26, mis ütleb: “Igaühel on õigus eraelu puutumatusele.”
Meil on olemas GDPR artikkel 9 ja 10, mis ütlevad, et terviseandmed, sotsiaalabi, pooleliolevad kriminaalmenetlused ei tohi mitte mingil juhul lekkida meediasse ilma seadusliku aluseta.
Aga kui need andmed satuvad Elu24 lehele, kus need serveeritakse pruunikas kuldse filtriga ja kõlavad nagu:
“Skandaalne ärinaine! Ei ilmunud istungile! Saab eluaset asjata!”,
siis kohus loeb – ja noogutab.
Riigikohtunikud ütlevad selle peale:
“Selle isiku juhtum on avalik huvi. Pealegi on see meelelahutus.”
Jah, mee-le-la-hu-tus – isegi kui inimene jääb töövõimetuks ja tema laps vajab psühhiaatrilist abi.
Tule ja osta endale kodanik! Skandaal 9.99€ kliki eest.
Miks see kõik juhtub?
Sest Margus Linnamäe, Elu24 ja Kanal 2 omanik, teenib raha iga artikli kliki pealt. Ja kui üks “skandaalne kodanik” on kord juba müüdud, siis tuleb teda müüa uuesti, ja uuesti.
Ja kui kodanik protesteerib, ütleb kohtusüsteem talle:
👉 Maksa 7200 eurot tagatiseks.
👉 Maksa 2500 eurot menetluskuludeks.
👉 Kui tahad artiklit eemaldada, pead tõestama, et sa pole kurjategija.
Aga oota – meil ei ole isegi kriminaalkaristust!
Siis tuleb Sten Lind ja ütleb:
“Pole vahet. Kui keegi sind nimetab vargaks või psühhopaadiks, siis sa pead lihtsalt vaikima.”
Ja Kiris, Sepp, Laos kinnitavad selle:
“See on avalik huvi. Pole tähtis, kas sul on tõend, oluline on, et keegi tahab sind maha müüa.”
Sest Eesti Vabariigi kohtusüsteem kinnitab – eraelu puutumatust siin ei eksisteeri. Täpsemalt, kolm Riigikohtunikku – Hannes Kiris, Heili Sepp ja Saale Laos – lükkasid 2025. aastal tagasi määruskaebuse, mille eesmärk oli peatada meelelahutusliku portaalis Elu24 toimuv inimese terviseandmete, perekonna ja kohtumenetluste avalik müük.
Sõnum rahvale on lihtne:
Kui sind on vääralt kujutatud, sinu lapse tervis on kokku kukkunud, su elu on hävitatud, aga see toodab klikke ja reklaamiraha, siis on kõik seaduslik. Sest “avalik huvi”. Või vähemalt see, mida ajakirjanikuks maskeerunud meediaärimees selleks nimetab.
“Kallame 3x sitaga üle ja nimetame seda ‘avalikuks huviks'”
Piltlikult ja otseselt. Just selline on Eesti õigussüsteemi uus normaal, mille Riigikohus on kolmel korral järjest õnnistanud.
Kui meelelahutusportaal avalikult väidab, et inimene on:
- kurjategija, kuigi kohtuotsust pole,
- vaimselt haige, kuigi see on terviseandmete rikkumine,
- sotsiaalabisaaja, keda tuleb avalikult häbistada,
siis see kõik on GDPR järgi keelatud, PS § 26 järgi lubamatu ja süütuse presumptsiooni mõttes põhiseadusevastane. Aga Eestis?
💩 Kolm kühvlit sitta: Kiris, Sepp ja Laos – kinnitavad määrusega, et see kõik on OK.
Mis on GDPR? (Spoiler: see ei kehti vaestele)
GDPR ehk Euroopa Liidu isikuandmete kaitse üldmäärus (General Data Protection Regulation) on õigusakt, mis:
- keelab eriliigiliste andmete (nt tervis, sotsiaalabi, kohtumenetlused) töötlemise ilma seadusliku aluseta (art 9, 10),
- annab inimesele õiguse olla unustatud (art 17),
- nõuab, et andmed oleks vaikimisi anonüümsed või kaitstud (art 25),
- kohustab riike tagama tõhusa järelevalve ja õiguskaitse (art 77–79).
Aga Eestis?
Eestis võib kohtunik Sten Lind anda määruse, et sinu elu võib meelega ja rahaliselt avalikult perse keerata ja Riigikohus kiidab selle heaks. Sest kui raha liigub ja skandaal sünnib, on kõik lubatud.
Kellel on õigused Eestis?
- Kui oled haige, puudega, vaene või lihtsalt meediale ebamugav – sinu andmed võivad ringlema minna nagu tühjaks pigistatud mahlapakk Tartu Raekoja platsil.
- Kui oled kohtunik, prokurör või meediaomanik – siis on kõik su sõnad „ajakirjanduslikud“ ja iga eetikakood jääb „tõlgendamise“ tasemele.
Ja kui sa kaebad?
Kui sa julged pöörduda:
- Politsei ütleb, et pole kuritegu.
- Prokurör Toomas Tomberg lõpetab krimka, kui ahistaja nimi on “Katrin”.
- Andmekaitse Inspektsioon suunab sind tsiviilkohtusse.
- Kohus nõuab 7200 eurot tagatist.
- Riigikohtunikud Kiris, Sepp ja Laos… lükkavad su abipalve lihtsalt tagasi.
See pole enam lihtsalt meediaterror. See on organiseeritud kuritegevus riikliku vaikiva heakskiiduga.
Sõna „satiir“ muutub siin ise karjeks. Eestis ei ole tegemist lihtsalt süsteemi puudustega. Tegemist on süsteemse vägivallaga haavatavate inimeste vastu, mida õigustab pealkiri „avalik huvi“, kuigi tegu on ärihuviga – klikid, reklaamiraha, müüdav kurbus.
Lõppsõna
Kui Eesti kohtunikud, prokurörid ja meediaomanikud võivad avalikult inimese isikuandmeid, terviseinfot ja valeväiteid müüa, siis on aeg rahval küsida: kelle jaoks põhiseadus kirjutati?
Kas kaitsmaks kodanikku? Või selleks, et tõlgendada see ümber reklaamiagentuuriks, kus kohtunikud panevad allkirju justkui arveteks?
GDPR? Eraelu puutumatus? Süütuse presumptsioon?
Need on ainult paberil. Päris elus kehtib Eestis üksainus reegel:
“Kui sa pole süsteemi sõber – tehakse sinust loo.”
