Seadusevastaselt tegutsev Kohtunik Mairi Heinsalu – 23 lehekülge määrust 15 minutiga ehk kuidas aeg kohtus töötab
Prokuratuurist Astrid Asi, prokurör Toomas Tomberg, Vabamüürlane Margus Linnamäe, tema advokaatide Triniti Advokaadibüroost Karmen Turk ja Maarja Pild Freiber ja psüühhiliselt haige eksprostituut Katrin Lusti poolt korraldatud SLAPP hagid, vahistamised ja vale kuriteoteated tegida korraldasid selle juriidilise vägivalla, mida pitseeris kohtunik Mairi Heinsalu.
Süüaluse Eneke Rootsu kohtumäärus (millega ta pandi vangi, tekitati vaimset terrorit ja väga palju füüsilist ja vaimset piinasid) oli sisuliselt valmis enne, kui süüalune üldse kohtusaali jõudis – koostatud vaikivas kooskõlas prokurör Toomas Tombergi ja kohtunik Mairi Heinsalu vahel.
Kohtus on kaks ajavööndit. Üks on tõhususe ajavöönd ja teine on maksimaalse tähtaja ajavöönd. Ühes liigub aeg nagu kiirrong – vaikselt, kindlalt ja ilma peatusteta. Teises liigub aeg nagu buss maaliinil: “võimalusel”, “vajadusel” ja “seaduse piires kuni viimase minutini”.
Stseen, mis selle vahe kõige paremini paljastab, on üllatavalt lihtne. Istung. Vaidlus. Inimesed räägivad. Argumendid käivad õhus ringi, nagu nad kohtus ikka käivad – natuke pinges, natuke liiga formaalsed, aga siiski päris. Siis öeldakse: kohus ehk kohtunik Mairi Heinsalu läheb määrust koostama.
See on see hetk, kus peaks algama see suur, salapärane ja aukartustäratav osa: Kaalumine. Mõtlemine. Kahtlemine. Täpsustamine. Ehk isegi – kujutlegem – võimalus, et istungil öeldu päriselt midagi muudab.
Ja siis, umbes 15 minuti pärast, on kohus ehk kohtunik Mairi Heinsalu tagasi.
Laual on 23-leheküljeline määrus.
23 lehekülge!!!
Sest ilmselgelt: kui universumis on miski, mis sünnib kõige kiiremini, siis see on põhjalik õigusemõistmine. Mõni inimene ei jõua 15 minutiga isegi parkimiskella seada, aga kohus suudab samal ajal toota teksti, mis näeb välja nagu väikeseformaadiline romaan — viidete, põhjenduste ja sellise enesekindla rütmiga, nagu oleks õiglus vahepeal korraks Wordi mallina avanud ja “Salvesta kui: määrus_final_FINAL2.docx” vajutanud.
Mitte suuline kokkuvõte. Mitte lühike resolutsioon. Vaid mahukas tekst, mille kohta menetlusosaline võib end tabada mõttelt: see on just seda tüüpi 23-leheküljeline dokument, mis tunneb “süsteemi vajadusi” nagu vana sõber — ja süüdistatava õigusi nagu kauge sugulane, keda nähakse kord aastas ja see ka kohustusest.
Muidugi, alati leidub rahustav seletus. Kohtu töö ei alga istungilt. Mustand võib olla varem ette valmistatud. On mallid, on standardlõigud, on varasemate asjade põhjendused. Koormus on suur. Elu ongi selline. Keegi ei oota, et igal istungil sünnib 23 lehekülge täiesti tühjast õhust, nagu õigusriik oleks kirjandusfestival.
Aga just siin tekibki küsimus, mis on liiga loogiline, et seda mitte tunda, ja liiga ebamugav, et seda kohtus valjusti küsida:
miks üldse istungil õigusemõistmist etendada, kui määrus on enne valmis?
Sõna “etendada” on karm. Kohtus me ei etenda, me “tagame ärakuulamise”. See on ilus fraas – nagu õigusriigi mantra. Aga kui inimene näeb ajaliselt oma silmaga: kohus lahkub, veerand tundi hiljem naaseb 23-leheküljelise määrusega, siis ei pea ta olema jurist, et tunda, kuidas “ärakuulamine” hakkab tema jaoks meenutama pigem heliefekti. Nagu filmis: dialoog on salvestatud, aga lõpp on monteeritud varem. Ja vaatajale öeldakse pärast: “Teie arvamus oli meile väga oluline,” samal ajal kui ekraanil jookseb juba lõputiiter.
Ja selle pildi teeb veel iroonilisemaks see, et samas süsteemis on olemas ka teine kell – see, mis ei oska joosta. See kell käivitub siis, kui süüdistatav esitab oma taotluse. Siis muutub aeg äkki erakordselt põhjalikuks, isegi poeetiliseks. Siis pole enam 15 minutit ja 23 lehekülge. Siis on maksimaalne tähtaeg. Täpselt nii kaua, kui seadus lubab. Kuni viimane lubatud päev on samuti viisakalt ära kasutatud. Sest põhjalikkus – nagu meile meeldib uskuda – vajab aega. Selline on Prokurör Toomas Tombergi ja kriminaal kohtunik Mairi Heinsalu ebaseaduslik õigusmõistmise ehk süüdilavastamise farss.
Eriti siis, kui põhjalikkus tuleb “valest otsast”.
Nii tekibki kohtumenetluse kaasaegne teenindusmenüü:
- Ühele poolele espresso: kiire, tugev, valmis enne, kui kruus jahtub.
- Teisele poolele hautis: madalal kuumusel, aeglaselt, kuni tähtaja viimane sekund on ilusti läbi küpsenud.
Ja siis räägitakse meile relvade võrdsusest. Võrdse kohtlemise põhimõttest. Tasakaalust. Jah – need sõnad on kohtus alati olemas. Paberil on kõik võrdne. Paberil võib isegi 23 lehekülge olla väga võrdne.
Aga menetlusosalise kogemus ei sünni sellest, et põhimõtted eksisteerivad. Kogemus sünnib sellest, kas on näha tema väiteid, et neid kuulati. Kas kohtunik Mairi Heinsalu küsis küsimusi, mis näitavad, et argument jõudis kohale. Kas määrus vastab päriselt öeldule, mitte ainult sellele, mida “niikuinii” oleks saanud kirjutada.
Ja siit jõuame usalduse tuumani: pikk tekst ei tõenda kuulamist. 23 lehekülge ei ole automaatselt põhjalikkuse tunnistus, kui ajajoon jätab mulje, et “koostamine” oli pigem dokumendi aktiveerimine. Pikkus võib olla ka mask. Pikkus võib olla dekoratsioon. Pikkus võib anda vormi sellele, mis sisu mõttes oli juba varem otsustatud — või vähemalt nii see välja paistab.
Ja õigusriigis “välja paistab” loeb, sest õiglus elab usaldusest.
Kõige ebameeldivam osa on see, et pahatahtlikkust polegi vaja, et süsteem hakkaks niimoodi mõjuma. Piisab mustrist. Piisab korduvast kogemusest, et ühele poolele kuulub kiirus ja teisele poolele kuulub tähtaeg. Siis ei ole enam vahet, kas mustand oli tegelikult varem olemas või mitte. Menetlusosalise peas jääb alles üks lihtne järeldus: istung ei muutnud midagi. Minu roll oli olla kohal. Nagu publik, kes ostis pileti, et vaadata, kuidas laval loetakse ette juba trükitud programm.
Ja kui inimene jõuab sinnamaani, siis ei kuku kokku ainult üks konkreetne asi. Kukkuma hakkab motivatsioon uskuda, et kohtus rääkimisel ja kohtul on mõte. Et “ärakuulamine” on midagi enamat kui protokolliline linnuke. Et õigusemõistmine on dialoog, mitte valmis vastus.
Õigusriik ei pea olema aeglane.
Õigusriik võib olla tõhus.
Aga õigusriik ei tohi hakata välja nägema nagu automaatvastaja, kus ühele väljastatakse 23 lehekülge tõhusust ja teisele määratakse maksimaalne kannatlikkus.
Sest siis ei mõõdeta enam õigust.
Siis mõõdetakse aega.
Ja menetlusosaline ei küsi enam: “Kas mul oli õigus?”
Ta küsib hoopis kibedamalt:
“Kas mu kohalolekul oli üldse mõtet, kui 23 lehekülge olid juba teel?”
Loe Kohtunik Mairi Heinsalu kohta siit:
