Anu Uritam kohtupraktika: õiguskaitse muutub kättesaamatuks enne menetluse algust
Kohtunik Anu Uritam. Pöördumine puudutab menetlustagatise kasutamist enne sisulise arutelu algust.
Avalik pöördumine kõigi kohtunike poole:
Kohtunik Kädi Vaker (endine Kädi Sacik-Korn), Reena Lember (endine Reena Nieländer), Anna Liiv, Kaie Almere, Anu Uritam, Jüri-Karl Lepik, Ahti Kuuseväli, Peeter Pällin, Liina Naaber-Kivisoo, Astrid Asi, Mairi Heinsalu, Grete Vahtra, Andres Parmas, Villu Kõve jt.
Käesolev pöördumine on suunatud kohtunik Anu Uritamile, kelle määrustes on praktikas rakendatud menetlustagatise nõuet viisil, mis on takistanud kannatanul sisulise õiguskaitse saamist. Tegemist ei ole teoreetilise aruteluga ega abstraktse õigusküsimusega, vaid reaalse olukorraga, kus inimese põhiõigus pöörduda kohtusse on muudetud rahalise suutlikkuse küsimuseks.
Kohtunik Anu Uritami poolt määratud menetlustagatis on toonud kaasa olukorra, kus isik ei pääse kohtusse mitte seetõttu, et tal puuduks õigus või põhjendus, vaid seetõttu, et tal puuduvad rahalised vahendid vastaspoole võimalike advokaadikulude ettemaksuks. Selline praktika tõstatab põhimõttelise küsimuse: kas Eestis kehtib kohtusse pöördumise õigus kõigile või üksnes neile, kellel on selleks piisav majanduslik võimekus.
Käesolev pöördumine käsitleb kohtunik Anu Uritami määrustes väljendunud praktikat kui osa laiemast probleemist, kus menetluslikud vahendid — eeskätt menetlustagatis — ei toimi enam õigusemõistmise kaitsemehhanismina, vaid muutuvad vahendiks, millega takistatakse inimese juurdepääsu kohtule juba enne sisulise arutelu algust.
Eestis kehtivad põhiseadus, isikuandmete kaitse seadus ja Euroopa Liidu isikuandmete kaitse üldmäärus (GDPR). Praktikas jääb aga vastuseta küsimus, kas need seadused kaitsevad ka tavakodanikku olukorras, kus tema eraelu satub meelelahutusliku meedia huviorbiiti.
Kohtunikel on siiani olnud erinev arusaam seadustest siis, kui see neid ei puuduta, ning nad ei näe ega järgi seadusi, kui see puudutab kedagi teist. Palun mitte tõlgendada käesolevat pöördumist kohtu solvamisena. Tõega ei ole võimalik kedagi solvata — kõik esitatud väited tuginevad kohtunike määrustele ja vande all antud tunnistustele.
See on järelepäring teile, kuidas teie— kohtunik Anu Uritam — näete, kuidas eraelu puutumatus, GDPR, põhiseadus ja isikuandmete kaitse seadus Eesti Vabariigis peaksid toimima juhul, kui see puudutaks teid ennast. Seni ei ole olukord teid isiklikult puudutanud ning Eesti kodanike suhtes ei ole seadused praktikas kehtinud. Kuidas on tunda ennast meediaohvrina?
2026 aastal avatud kohtunike eraelu uudiste veebileht www.newschannel.news nn „Kohtunike Elu24“.
Eeldame olukorda, kus:
- kohtunik on avaliku elu tegelane;
- avaldatav teave ei ole seotud tema ametikohustuste täitmisega;
- avaldajaks on meelelahutusportaal (nt Elu24.ee).
Teie Anu Uritam olete kindlasti avaliku elu tegelane, mida paljud Elu24, Delfi, Kroonika ja Õhtulehe meedia ohvrid ei ole. Hetkel ei ole see siiski määrav — tegemist on eraeluga. Kui te vastate alltoodud küsimustele, võetakse teie vastused arvesse. Kui te ei vasta, eeldan, et olete kirjeldatud praktikaga nõus ning edastan materjali ajakirjandusele.
Vastused palun saata aadressile info@newschannel.news.
Märkus: Käesolevas pöördumises käsitletakse Elu24 kui meelelahutusportaali.
Õiguslik raamistik
Pöördumine tugineb mh järgmistele normidele:
- Eesti Vabariigi põhiseadus
§ 26 – eraelu puutumatus
§ 17 – au ja hea nime kaitse
§ 13 – riigi kohustus kaitsta isiku õigusi - Isikuandmete kaitse seadus
- Euroopa Liidu isikuandmete kaitse üldmäärus (GDPR)
art 5, art 6, art 9, art 17, art 21, art 85 - Karistusseadustik
§ 157¹ ja § 157² - Euroopa Inimõiguste Kohtu praktika
(sh Von Hannover vs Saksamaa, Axel Springer vs Saksamaa)
Täiendav seisukoht
Juhin tähelepanu, et juhul kui meelelahutusportaal ei tegutse ajakirjanduslikul eesmärgil, puudub tal õigus tugineda GDPR artikli 85 erandile.
Sellisel juhul võib isiku nime, kujutise, terviseandmete ja eraelu avaldamine ilma nõusolekuta kujutada endast:
- ebaseaduslikku isikuandmete töötlemist (GDPR art 6 ja art 9);
- põhiõiguste rikkumist (PS § 26 ja § 17);
- süstemaatilist isikuandmete väärkasutust KarS § 157² tähenduses.
Küsimus: kus lõpeb avalik huvi ja algab eraelu?
Järelepäring tugines eelkõige Eesti Vabariigi põhiseadusele ja Euroopa Liidu õigusele.
Põhiseaduse § 26 sätestab, et igaühel on õigus eraelu puutumatusele.
§ 17 kohaselt on igaühel õigus au ja hea nime kaitsele.
§ 13 kohustab riiki kaitsma inimese põhiõigusi.
Euroopa Liidu isikuandmete kaitse üldmäärus (GDPR) sätestab, et isikuandmete töötlemine peab olema seaduslik, õiglane ja läbipaistev (art 5). Ilma õigusliku aluseta ei ole lubatud töödelda ei nime, pilti ega eraelulisi andmeid (art 6). Eriti rangelt on kaitstud eriliiki isikuandmed, sealhulgas terviseandmed (art 9).
Samas viidatakse Eestis sageli nn ajakirjanduslikule erandile (GDPR art 85), mille eesmärk on tasakaalustada sõnavabadust ja eraelu kaitset.
Kriitikute hinnangul kasutatakse seda erandit aga järjest enam olukordades, kus sisulist ajakirjanduslikku eesmärki ei ole ning sisu on suunatud eeskätt meelelahutusele ja klikimajandusele.
Meelelahutusportaal või ajakirjandus?
Avalikus pöördumises tõstatati küsimus, kas meelelahutusportaal Elu24.ee saab üldse tugineda ajakirjanduslikule erandile.
Portaal määratleb end avalikult kui „Eesti kõige menukamat meelelahutusportaali“, mitte kui uudisteväljaannet. Samas avaldatakse seal regulaarselt inimeste:
- terviseandmeid, sotisaalset staatust
- perekondlikke sündmusi,
- lastega seotud infot,
- eraelulisi konflikte,
- fotosid erakogudest,
- lihtsalt valetatakse ja siis veidertatakse.
GDPR järgi ei muutu andmetöötlus õiguspäraseks pelgalt seetõttu, et see toimub meedias. Euroopa Inimõiguste Kohtu praktika (sh Von Hannover vs Saksamaa ja Axel Springer vs Saksamaa) rõhutab, et avalik huvi peab olema sisuline ning seotud ühiskondliku aruteluga — mitte uudishimu ega majandusliku kasuga.
Kes peab tõendama avalikku huvi?
Pöördumises küsiti ka, kas ajakirjaniku subjektiivne hinnang saab asendada tõendatud avalikku huvi ning kas inimene peab taluma eraellu sekkumist ka siis, kui avaldatud väited ei ole kontrollitud.
Karistusseadustiku § 157¹ ja § 157² käsitlevad isikuandmete ebaseaduslikku töötlemist ja süstemaatilist ahistamist. Õigusekspertide hinnangul ei ole seadusandja eesmärk olnud olukord, kus eraelu muutub püsivaks digitaalseks kaubaks.
Samas jääb praktikas inimesele sageli vaid pikk ja kulukas kohtutee, samal ajal kui vaidlusalune sisu jääb internetti aastateks ning levib edasi otsingumootorites.
Kohtunik Anu Uritam kui avaliku elu tegelane
Küsimused kohtunikule:
Kohtunik on avaliku elu tegelane ning teda on võimalik võtta aluseks alljärgnevates küsimustes:
- Kas teil kui avaliku elu tegelasel on eraelu?
Kas teie eraelu kaitseb mõni seadus? Kui jah, siis milline? - Kas avaliku elu tegelase staatus on eluaegne või lõpeb see teatud aja möödudes?
- Kas meelelahutusportaalid võivad kirjutada, et kohtunikul on vähk, kohtuniku laps on haige või surnud, kohtunik lahutas oma abikaasast või abikaasa pettis?
- Kas seaduse järgi on lubatud kirjutada ilma isiku nõusolekuta ametniku eraelust?
- Millal ja kus algab kohtuniku ning avaliku elu tegelase eraelu?
Kas neil on üldse eraelu? - Kas kogu eelneva juures on ebaoluline, kas artiklis avaldatud pealkirjad ja sisu vastavad tõele või omavahel kokku lähevad, ning kas pilt on võetud erakogust, juhul kui ajakirjaniku hinnangul on tegemist avaliku huviga, kuigi tõendeid ei ole?
- Kas ajakirjanik võib kirjutada kõike, mis pähe tuleb, põhjendades seda avaliku huviga (äriline huvi, klikihuvi), ning inimesel ei jää muud võimalust kui sellega nõustuda või pöörduda kohtusse?
- Kuidas on inimesel võimalik oma eraelu puudutav teave meelelahutusportaalidest eemaldada?
Kas avalduse alusel? Kuhu ja kellele?
Või tuleb iga kord pidada ligikaudu 30 000 euro suuruseid kohtuvaidlusi, mille järel saadakse sümboolne kahjuhüvitis ning kohtukulud jäävad siiski inimese enda kanda?
Lõpptulemusena jääb kogu eraelu ja valeandmeid sisaldav info internetti alaliselt, kuna ajalugu „ümber ei kirjutata“, isikuandmeid ei eemaldata ning Google on juba üle 10 aasta inimese eraelu levitanud. - Kas Elu24.ee kui meelelahutusportaal kuulub seaduse järgi ajakirjandusliku erandi alla?
- Kas süüdistuste, sealhulgas korruptsiooniviidete, esitamine on lubatud ilma tõenditeta, tuginedes üksnes sisetundele, kuigi tõendid võivad asuda kohtunike enda määrustes?
- Elu24 on meelelahutusportaal. Mitte iga „meedia“ artikkel ega saade ei ole uudis.
Uudised on eraldi formaat ning ülejäänu on meelelahutus, millele ei peaks laienema ajakirjanduslik erand.
Samas on ka avaliku elu tegelasel seaduse järgi eraelu, kuid praktikas see Eestis sageli ei kehti. Seda on põhjendatud erinevate õigustõlgendustega, mida on aastate jooksul selgitatud nii Andmekaitse Inspektsioonis kui ka kohtutes. - Kas kohtunik peab õiguspäraseks olukorda, kus töötule või tavakodanikule määratakse enne sisulise arutelu algust 6 000-eurone menetlustagatis vastaspoole võimalike advokaadikulude katteks, samal ajal kui sama loogika järgi peaks kohtunikele ja riigivõimu kandjatele sellisel juhul kehtima vähemalt 100 000-eurone tagatis — arvestades nende sissetulekuid, positsiooni ja vastutust — ning kus inimese põhiseaduslik õigus pöörduda kohtusse (PS § 15) muudetakse sisuliselt rahalise suutlikkuse küsimuseks?
- Palun mõelge, kas kõik eelnev kehtiks ka teie enda suhtes.
Mis on teie kohtunik Anu Uritam järgmine samm?
Palun kommenteerida, mis edasi saab: kuidas seadused ja senine praktika korda tehakse ning kuidas hakkab GDPR ka Eestis tegelikult kehtima. Seadused on korras! Ainult kohtunikud neid ei järgi! Miks?
Kui kaua peavad inimesed lugema enda kohta levivaid valeuudiseid? Kas sama kaua, kui peaksid seda taluma kohtunikud?
Kas eemaldatakse andmed, mille avaldamiseks inimene ei ole kunagi nõusolekut andnud, või jääb eraelu ka edaspidi kaubaks, mida müüakse klikitulu, SEO ja reklaamiraha nimel?
Kirjeldatud praktika toodab tulu globaalsetele platvormidele, eeskätt Google’ile, samal ajal kui Eesti inimeste nimi, au ja väärikus on sisuliselt maha müüdud.
Meelelahutusportaalil Elu24 (Postimees Grupp AS) puudub GDPR artikli 85 alusel õigus tugineda ajakirjanduslikule erandile, kuna portaal ei tegutse ajakirjanduslikul eesmärgil, vaid on avalikult määratletud kui meelelahutusportaal.
Seetõttu kujutab inimeste nime, pildi, terviseandmete ja eraelu avaldamine ilma nõusolekuta endast ebaseaduslikku isikuandmete töötlemist (GDPR art 6 ja art 9), mis võib vastata KarS § 157² tunnustele.
Meediaohvritel puudub sellise alandava ja tervist kahjustava töötlemise talumiskohustus.
Palun kohtult viivitamatut esialgset õiguskaitset, kõigi ohvrite andmete eemaldamist ning avaldamiskeeldu Postimees Grupp AS-i, Duo Media Networks OÜ, Õhtulehe, Delfi, Kroonika, Geenius Meedia ja nende töötajate suhtes.
Vastused palun saata aadressile: info@newschannel.news
Kohtunikud Kädi Vaker (endine Kädi Sacik-Korn), Reena Lember (endine Reena Nieländer), Anna Liiv, Kaie Almere, Jüri-Karl Lepik, Anu Uritam, Ahti Kuuseväli, Peeter Pällin, Liina Naaber-Kivisoo, Astrid Asi, Mairi Heinsalu, Grete Vahtra, Andres Parmas, Villu Kõve jpt. lugege läbi enda loodud värd parktika siit:
Kristi Loigo kohtusaaga: kohtunike Imbi Sidok-Toomsalu, Margo Klaar ja Peeter Pällin värdpraktika lõppes inimese surmaga
Kohtunikud on ise loonud olukorra, kus seadused ei kehti ühtemoodi kõigi suhtes.
Kohtunikud on ise legaliseerinud praktika, mille kohaselt võivad Elu24, Delfi, Kroonika, Postimees ja Õhtuleht kirjutada sisuliselt ükskõik mida — sõltumata sellest, kas avaldatav teave on õige või vale. Oluliseks peetakse üksnes nn avalikku huvi, mille olemasolu määrab ajakirjanik või tema advokaat.
Sama loogika kehtib ka käesolevas pöördumises: teie kõik, kohtunikud, olete avaliku elu tegelased ning seega avalik huvi. Teie enda kujundatud praktika kohaselt puudub teil isegi õigus seda vaidlustada.
Selle loogika alusel on loodud ka nn „Kohtunike Elu24“ veebileht, kus avaldatakse kohtunike eraelu. Sealjuures on ebaoluline, kas artiklid vastavad tõele või mitte — piisab avaliku huvi väitest.
Neid artikleid ei avaldata müügi eesmärgil, vaid väidetavalt heategevuse korras Eesti inimese kaitseks, kelle eraelu on aastate jooksul maha müüdud ning kelle õiguste kadumise on senine praktika sisuliselt seadustanud.
Kokkuvõte: kohtunike loodud praktika tegelik mõju inimesele
Eestis ei ole tekkinud praegune olukord juhuslikult ega seaduse tõttu. Tegemist on kohtunike endi poolt aastate jooksul kujundatud kohtupraktikaga, mis ei täida enam õigusemõistmise eesmärki ega taga inimese põhiõiguste kaitset.
Kuigi seadused näevad ette eraelu puutumatuse, au ja hea nime kaitse ning tõhusa õiguskaitse, on praktikas kujunenud süsteem, kus inimene, kes pöördub kohtusse, kaotab sõltumata lõpptulemusest.
Kohtunik Anu Uritam ja menetlustagatis: mehhanism, mis peatab õiguse enne kohtupidamist
1. Tagatise absurd
Kohtupraktikas on kujunenud olukord, kus inimesele seatakse enne sisulise arutelu algust menetlustagatis vastaspoole võimalike advokaadikulude katteks, ulatudes tuhandetesse või isegi kümnetesse tuhandetesse eurodesse. Selline tagatis ei täida õigusemõistmise eesmärki ega kaitse kedagi võimaliku pahatahtliku menetluse eest, vaid toimib reaalse tõkkena põhiõiguse kasutamisel. Kui inimene peab enne oma au, eraelu ja väärikuse kaitset tasuma summasid, mida tal objektiivselt ei ole võimalik maksta, siis ei ole tal enam tegelikku õigust kohtusse pöörduda. Menetlustagatis muudab põhiseaduse § 15 sisutühjaks ning loob olukorra, kus õiguskaitse sõltub mitte rikkumise raskusest, vaid inimese rahalisest võimekusest. Sellisel kujul ei ole tegemist õigusemõistmisega, vaid õiguse eeltingimusliku keelamisega.
2. Rahaline absurd
Kohtupraktikas on kujunenud olukord, kus:
- kohtumenetluse maksumus ulatub 25 000–100 000 euroni,
- samal ajal on võimalik mittevaralise kahju hüvitis sageli 300–1000 eurot.
See tähendab, et isegi juhul, kui inimene saab kohtus õiguse, ei kata hüvitis isegi murdosa tegelikust kahjust.
Selline vahekord ei täida kohtu eesmärki ega hoia ära rikkumisi, vaid muudab õiguse kaitsmise majanduslikult mõttetuks.
3. Võit, mis muudetakse kaotuseks
Lisaks on kohtunikud loonud praktika, kus selgelt valed faktiväited nimetatakse menetluse käigus ümber „väärtushinnanguteks“.
Selle tulemusel:
- kohus võib tuvastada, et väited olid valed või kahjustavad,
- kuid samal ajal leitakse, et „väärtushinnang ei lähe arvesse“.
Nii tekib olukord, kus inimene võidab sisuliselt, kuid kaotab menetluskulude jaotuses.
Just sellele tuginedes pannakse sageli menetluskulud võitja kanda, mis on täielik õigusemõistmise absurd.
See praktika ei tulene seadusest, vaid on kohtunike enda loodud mehhanism, mida kasutatakse järjepidevalt meediavaidlustes.
4. Tegelik kahju ei ole rahaline, vaid inimlik
Kohtumenetlus ei võta inimeselt ainult raha.
Menetluse jooksul kaotab inimene:
- oma aja (aastad elust),
- tervise,
- vaimse tasakaalu,
- maine ja avaliku usalduse,
- töö- ja sissetulekuvõimalused.
Menetlused kestavad sageli 3–7 aastat, mille jooksul jäävad valeväited ja isikuandmed internetti alles. Isegi siis, kui kohus lõpuks tuvastab rikkumise, ei eemaldata artikleid, Google ei kustuta otsingutulemusi ning avalik maine on selleks ajaks pöördumatult kahjustatud.
Kohtuvõit ei taasta tervist.
Kohtuvõit ei too tagasi kaotatud aastaid.
Kohtuvõit ei taasta mainet.
Inimene võib olla juriidiliselt õigeks mõistetud, kuid ühiskondlikult on ta selleks ajaks juba tühistatud.
5. Rikkumine kestab kogu menetluse vältel
Kohtusüsteem ei peata rikkumist, vaid lubab sellel kesta kogu menetluse ajal.
See tähendab, et:
- kahju suureneb iga kuuga,
- valeinformatsioon levib edasi,
- ja inimene on sunnitud taluma olukorda, mida seadus tegelikult keelab.
Seega ei toimi kohtumenetlus kahju heastamise vahendina, vaid kahju tootmise mehhanismina.
6. Seadused, mida praktikas ei rakendata
Kuigi kehtivad järgmised normid:
1. Eesti Vabariigi põhiseadus
- § 26 – eraelu puutumatus
- § 17 – au ja hea nime kaitse
- § 13 – riigi kohustus kaitsta põhiõigusi
2. GDPR (EL isikuandmete kaitse üldmäärus)
- art 5 – õiglane ja läbipaistev töötlemine
- art 6 – õiguslik alus
- art 9 – eriliigiliste isikuandmete kaitse
- art 17 – õigus olla unustatud
- art 21 – õigus töötlemisele vastuväite esitamiseks
- art 85 – ajakirjanduslik erand ainult tegelikul ajakirjanduslikul eesmärgil
3. Isikuandmete kaitse seadus (IKS)
4. Karistusseadustik
- § 157¹ – isikuandmete ebaseaduslik töötlemine
- § 157² – süstemaatiline ahistamine
siis kohtupraktikas neid norme sisuliselt ei rakendata, vaid asendatakse need „avaliku huvi“ deklaratsiooniga, mille sisu ei pea keegi tõendama.
Järeldus
Praegune süsteem on loonud olukorra, kus:
- vale levitamine on majanduslikult kasulik,
- õiguse otsimine on majanduslikult karistatav,
- ning inimene kaotab kohtus isegi siis, kui tal on õigus,
- inimesele seatakse enne sisulise arutelu algust menetlustagatis, mis takistab tal üldse kohtusse pääsemist.
See ei ole õigusemõistmine.
See on kohtunike loodud praktika, mis ei täida enam oma põhiseaduslikku eesmärki — kaitsta inimest.
Sellisel kujul toimiv kohus tuleb kinni panna, kuna see ei teeni enam Eesti rahvast. Kohtusüsteemi eesmärk peab olema inimese kaitsmine, mitte tema hävitamine. Kui inimene kaotab kohtus aastad oma elust, tervise, raha ja maine ning saab kümneaastase rikkumise eest hüvitiseks 300 eurot, samal ajal kui advokaadikulud ulatuvad 50 000–100 000 euroni, siis ei ole tegemist õigusemõistmisega. Kui rikkumine kestab edasi ka pärast kohtuotsust, artikleid maha ei võeta ja kahju ei heastata, ei täida kohus oma põhiseaduslikku ülesannet. Sellisel kujul toimiv kohus ei kaitse Eesti inimest, vaid töötab tema vastu, mistõttu ei saa seda pidada toimivaks õigussüsteemiks.
Kuidas käia kohtus nii, et inimene ei sureks, ei jääks töövõimetuks, ei läheks pankrotti ja oleks võimeline edasi funktsioneerima?
Praegu sellist võimalust sisuliselt ei ole. Kohtumenetlus võtab inimeselt aja, tervise, raha ja töövõime ning jätab ta olukorda, kus ta ei suuda enam normaalselt elada. Kui õiguse otsimine viib inimese kokkuvarisemiseni, ei täida kohus oma eesmärki. Inimene peab saama kohtus käia nii, et ta jääb elusaks ja töövõimeliseks ning suudab ka pärast menetlust edasi funktsioneerida. Kui see ei ole võimalik, ei ole tegemist toimiva õigussüsteemiga.
Praeguses olukorras tuleb kohtud kinni panna, et vältida Eesti inimestele edasise kahju tekitamist — jätkuv kahju tuleb ära hoida.
