Eesti kohtud ja prokuratuur tuleb kinni panna, et vältida Eesti inimestele edasise kahju tekitamist. Loe lahendust!
Praeguses olukorras tuleb Eesti kohtud ja prokuratuur kinni panna, et vältida Eesti inimestele edasise kahju tekitamist — jätkuv kahju tuleb ära hoida.
Tegelik lahendus: anonüümne kohtumenetlus, advokaadi tasu 10% hüvitisest, üks kohtuaste ning reaalsed lahendused inimeste õiguste tagamiseks.
Avalik pöördumine kõigi kohtunike poole:
Kohtunik Kädi Vaker (endine Kädi Sacik-Korn), Reena Lember (endine Reena Nieländer), Anna Liiv, Kaie Almere, Anu Uritam, Jüri-Karl Leppik, Ahti Kuuseväli, Peeter Pällin, Liina Naaber-Kivisoo, Astrid Asi, Mairi Heinsalu, Grete Vahtra, Andres Parmas, Villu Kõve jt.
Kohtunikud on ise loonud olukorra, kus seadused ei kehti ühtemoodi kõigi suhtes.
Kohtunikud on ise legaliseerinud praktika, mille kohaselt võivad Elu24, Delfi, Kroonika, Postimees ja Õhtuleht kirjutada sisuliselt ükskõik mida — sõltumata sellest, kas avaldatav teave on õige või vale. Oluliseks peetakse üksnes nn avalikku huvi, mille olemasolu määrab ajakirjanik või tema advokaat.
Sama loogika kehtib ka käesolevas pöördumises: teie kõik, kohtunikud, olete avaliku elu tegelased ning seega avalik huvi. Teie enda kujundatud praktika kohaselt puudub teil isegi õigus seda vaidlustada.
Selle loogika alusel on loodud ka nn „Kohtunike Elu24“ veebileht, kus avaldatakse kohtunike eraelu. Sealjuures on ebaoluline, kas artiklid vastavad tõele või mitte — piisab avaliku huvi väitest.
Neid artikleid ei avaldata müügi eesmärgil, vaid väidetavalt heategevuse korras Eesti inimese kaitseks, kelle eraelu on aastate jooksul maha müüdud ning kelle õiguste kadumise on senine praktika sisuliselt seadustanud.
Kohtunike loodud praktika tegelik mõju inimesele
Eestis ei ole tekkinud praegune olukord juhuslikult ega seaduse tõttu. Tegemist on kohtunike endi poolt aastate jooksul kujundatud kohtupraktikaga, mis ei täida enam õigusemõistmise eesmärki ega taga inimese põhiõiguste kaitset.
Kuigi seadused näevad ette eraelu puutumatuse, au ja hea nime kaitse ning tõhusa õiguskaitse, on praktikas kujunenud süsteem, kus inimene, kes pöördub kohtusse, kaotab sõltumata lõpptulemusest.
Praktikas avaldub muster, kus majanduslikult ja institutsionaalselt tugevam pool saab kohtult aktiivse kaitse, samal ajal kui tavainimese taotlused jäetakse rahuldamata või lahendamata sisulise analüüsita. Õiguskaitse ei sõltu seega mitte sellest, kelle õigusi on rikutud, vaid sellest, kellel on suurem võime menetlust kanda ja survet taluda.
Selline lähenemine viib olukorrani, kus kohus ei toimi enam neutraalse õigusemõistjana, vaid kinnistab olemasolevat jõuvahekorda menetlusosaliste vahel. Kohtumenetlusest saab mehhanism, mis ei tasakaalusta ebavõrdsust, vaid süvendab seda.
Tulemuseks on praktika, kus seadus eksisteerib formaalselt, kuid selle tegelik rakendamine muutub valikuliseks — õiguskaitse ei ole universaalne, vaid sõltub inimese majanduslikust võimekusest ja institutsionaalsest positsioonist.
1. Tagatise absurd
Kohtupraktikas on kujunenud olukord, kus inimesele seatakse enne sisulise arutelu algust menetlustagatis vastaspoole võimalike advokaadikulude katteks, ulatudes tuhandetesse või isegi kümnetesse tuhandetesse eurodesse. Selline tagatis ei täida õigusemõistmise eesmärki ega kaitse kedagi võimaliku pahatahtliku menetluse eest, vaid toimib reaalse tõkkena põhiõiguse kasutamisel. Kui inimene peab enne oma au, eraelu ja väärikuse kaitset tasuma summasid, mida tal objektiivselt ei ole võimalik maksta, siis ei ole tal enam tegelikku õigust kohtusse pöörduda. Menetlustagatis muudab põhiseaduse § 15 sisutühjaks ning loob olukorra, kus õiguskaitse sõltub mitte rikkumise raskusest, vaid inimese rahalisest võimekusest. Sellisel kujul ei ole tegemist õigusemõistmisega, vaid õiguse eeltingimusliku keelamisega.
2. Rahaline absurd
Kohtupraktikas on kujunenud olukord, kus:
- kohtumenetluse maksumus ulatub 25 000–100 000 euroni,
- samal ajal on võimalik mittevaralise kahju hüvitis sageli 300–1000 eurot.
See tähendab, et isegi juhul, kui inimene saab kohtus õiguse, ei kata hüvitis isegi murdosa tegelikust kahjust.
Selline vahekord ei täida kohtu eesmärki ega hoia ära rikkumisi, vaid muudab õiguse kaitsmise majanduslikult mõttetuks.
3. Võit, mis muudetakse kaotuseks
Lisaks on kohtunikud loonud praktika, kus selgelt valed faktiväited nimetatakse menetluse käigus ümber „väärtushinnanguteks“.
Selle tulemusel:
- kohus võib tuvastada, et väited olid valed või kahjustavad,
- kuid samal ajal leitakse, et „väärtushinnang ei lähe arvesse“.
Nii tekib olukord, kus inimene võidab sisuliselt, kuid kaotab menetluskulude jaotuses.
Just sellele tuginedes pannakse sageli menetluskulud võitja kanda, mis on täielik õigusemõistmise absurd.
See praktika ei tulene seadusest, vaid on kohtunike enda loodud mehhanism, mida kasutatakse järjepidevalt meediavaidlustes.
4. Tegelik kahju ei ole rahaline, vaid inimlik
Kohtumenetlus ei võta inimeselt ainult raha.
Menetluse jooksul kaotab inimene:
- oma aja (aastad elust),
- tervise,
- vaimse tasakaalu,
- maine ja avaliku usalduse,
- töö- ja sissetulekuvõimalused.
Menetlused kestavad sageli 3–7 aastat, mille jooksul jäävad valeväited ja isikuandmed internetti alles. Isegi siis, kui kohus lõpuks tuvastab rikkumise, ei eemaldata artikleid, Google ei kustuta otsingutulemusi ning avalik maine on selleks ajaks pöördumatult kahjustatud.
Kohtuvõit ei taasta tervist.
Kohtuvõit ei too tagasi kaotatud aastaid.
Kohtuvõit ei taasta mainet.
Inimene võib olla juriidiliselt õigeks mõistetud, kuid ühiskondlikult on ta selleks ajaks juba tühistatud.
5. Rikkumine kestab kogu menetluse vältel
Kohtusüsteem ei peata rikkumist, vaid lubab sellel kesta kogu menetluse ajal.
See tähendab, et:
- kahju suureneb iga kuuga,
- valeinformatsioon levib edasi,
- ja inimene on sunnitud taluma olukorda, mida seadus tegelikult keelab.
Seega ei toimi kohtumenetlus kahju heastamise vahendina, vaid kahju tootmise mehhanismina.
6. Seadused, mida praktikas ei rakendata
Kuigi kehtivad järgmised normid:
1. Eesti Vabariigi põhiseadus
- § 26 – eraelu puutumatus
- § 17 – au ja hea nime kaitse
- § 13 – riigi kohustus kaitsta põhiõigusi
2. GDPR (EL isikuandmete kaitse üldmäärus)
- art 5 – õiglane ja läbipaistev töötlemine
- art 6 – õiguslik alus
- art 9 – eriliigiliste isikuandmete kaitse
- art 17 – õigus olla unustatud
- art 21 – õigus töötlemisele vastuväite esitamiseks
- art 85 – ajakirjanduslik erand ainult tegelikul ajakirjanduslikul eesmärgil
3. Isikuandmete kaitse seadus (IKS)
4. Karistusseadustik
- § 157¹ – isikuandmete ebaseaduslik töötlemine
- § 157² – süstemaatiline ahistamine
siis kohtupraktikas neid norme sisuliselt ei rakendata, vaid asendatakse need „avaliku huvi“ deklaratsiooniga, mille sisu ei pea keegi tõendama.
Järeldus
Praegune süsteem on loonud olukorra, kus:
- vale levitamine on majanduslikult kasulik,
- õiguse otsimine on majanduslikult karistatav,
- ning inimene kaotab kohtus isegi siis, kui tal on õigus,
- inimesele seatakse enne sisulise arutelu algust menetlustagatis, mis takistab tal üldse kohtusse pääsemist.
See ei ole õigusemõistmine.
See on kohtunike loodud praktika, mis ei täida enam oma põhiseaduslikku eesmärki — kaitsta inimest.
Sellisel kujul toimiv kohus tuleb kinni panna, kuna see ei teeni enam Eesti rahvast. Kohtusüsteemi eesmärk peab olema inimese kaitsmine, mitte tema hävitamine. Kui inimene kaotab kohtus aastad oma elust, tervise, raha ja maine ning saab kümneaastase rikkumise eest hüvitiseks 300 eurot, samal ajal kui advokaadikulud ulatuvad 50 000–100 000 euroni, siis ei ole tegemist õigusemõistmisega. Kui rikkumine kestab edasi ka pärast kohtuotsust, artikleid maha ei võeta ja kahju ei heastata, ei täida kohus oma põhiseaduslikku ülesannet. Sellisel kujul toimiv kohus ei kaitse Eesti inimest, vaid töötab tema vastu, mistõttu ei saa seda pidada toimivaks õigussüsteemiks.
Kuidas käia kohtus nii, et inimene ei sureks, ei jääks töövõimetuks, ei läheks pankrotti ja oleks võimeline edasi funktsioneerima?
Praegu sellist võimalust sisuliselt ei ole. Kohtumenetlus võtab inimeselt aja, tervise, raha ja töövõime ning jätab ta olukorda, kus ta ei suuda enam normaalselt elada. Kui õiguse otsimine viib inimese kokkuvarisemiseni, ei täida kohus oma eesmärki. Inimene peab saama kohtus käia nii, et ta jääb elusaks ja töövõimeliseks ning suudab ka pärast menetlust edasi funktsioneerida. Kui see ei ole võimalik, ei ole tegemist toimiva õigussüsteemiga.
Praeguses olukorras tuleb kohtud kinni panna, et vältida Eesti inimestele edasise kahju tekitamist — jätkuv kahju tuleb ära hoida.
Tegelik lahendus: anonüümne kohtumenetlus
Õiglane kohtumenetlus eeldab, et otsuseid tehakse faktide ja seaduse, mitte inimese nime, näo, staatuse või varalise tausta põhjal.
Seetõttu peaks kohtuskäimine olema anonüümne:
kohtunik ei tohiks teada, kes on menetlusosaline, milline on tema sotsiaalne positsioon, rahaline seis, tuntus ega varasem meediakajastus.
Kui kohus teab, kes inimene on, ei ole enam võimalik väita täielikku erapooletust.
Otsus hakkab paratamatult kujunema isiku, mitte õiguse põhjal.
Anonüümne menetlus välistaks olukorra, kus:
- otsuseid tehakse inimese nime või maine järgi,
- tugevama poole advokaadibüroo mõju kallutab menetlust,
- rahaline võimekus annab automaatse eelise,
- kohtunik kujundab hoiaku enne, kui asja sisusse süvenetakse.
Ainult anonüümne kohtumenetlus võimaldab olukorra, kus kõik inimesed on kohtus päriselt võrdsed — mitte teoorias, vaid praktikas.
Kui õigusemõistmine sõltub sellest, kes sa oled, ei ole tegemist õigusriigiga.
Kui otsus sõltub üksnes sellest, mis on tõendatud, siis alles saab rääkida õiglusest.
Õiglane hüvitamine ja 10% advokaaditasu
Kohtusüsteem ei tohi muuta õiguse otsimist majanduslikuks karistuseks. Praegune praktika, kus vastaspoolelt võib nõuda kümnete tuhandete eurode ulatuses advokaaditasusid, surub inimese kohtust eemale juba enne sisulist arutelu.
Õiglane lahendus on vastupidine: advokaaditasu võib olla maksimaalselt 10% tegelikult välja mõistetud hüvitisest, mitte vastaspoolele pandav kulurisk. Hüvitis peab kuuluma eelkõige inimesele, kelle õigusi rikuti.
Selline süsteem tähendab, et advokaat teenib ainult siis, kui rikkumine on tõendatud, menetluste venitamine kaotab mõtte ning õiguse otsimine ei vii inimest pankrotti. Õigus ei muutu hirmumehhanismiks, vaid jääb kaitsevahendiks.
Üheastmeline kohus ja sisuline lahendus mõlemale poolele
Kohtu eesmärk ei tohi olla menetluse läbiviimine, vaid probleemi lahendamine. Mitmeastmeline kohtusüsteem ei suurenda õiglust, vaid pikendab kannatusi, kulusid ja ebakindlust. Kui vaidlus kestab aastaid ja liigub kohtuastmest kohtuastmesse, jääb sisuline probleem sageli lahendamata.
Kohus peab toimuma ühes astmes ja andma lõpliku sisulise lahenduse mõlemale poolele. Rikkumine tuleb peatada kohe, kahju tuleb lõpetada ning inimese normaalne toimetulek tuleb taastada.
Õigussüsteem peab lähtuma lihtsast põhimõttest: ära tee teistele seda, mida sa ei taha, et sulle tehakse. Kohus ei tohi teha kellelegi liiga. Kui kohtumenetlus ise tekitab rohkem kahju kui algne rikkumine, ei ole see õiguskaitse, vaid õiguse eitamine.
