Kui AKI liba jurist Geili Keppi müüs meediale maha inimeste eraelu ja isikukaitse andmed. Siis Andmekaitse AKI spetsialist Maarja Kirss on eraelu varastamise ekspert ja AKI liba jurist Jekaterina Aader tegi lepingu saatanaga ja põleb selle eest põrgus.
Andmekaitse juht Pille Lehis äritseb eraisikute andmetega ja ohvriks toodi liba jurist Geili Keppi, kes lasti lahti ja kaasatud on ka Andmekaitse spetsialist Maarja Kirss, kes on eraelu varastamise ekspert ja Pille Lehise kaas kurjategija.
Kas sinu terviseprobleemid, lahutus või lapse pildid on juba meedia poolt ära “kaubastatud”? Kas AKI kaitseb kodanikke või seisab suurfirmade kasumi eest? Üks on kindel: Pille Lehise ja liba jurist Geili Keppi ajal on Andmekaitse Inspektsioon muutunud eraelu rüüstamise sümboliks.
Ekspertide sõnul seab see praktika küsimärgi alla mitte ainult AKI juhtimise, vaid kogu riikliku era elukaitse mudeli. Kas Andmekaitse Inspektsioonist on saanud hoopis “andmete ignoreerimise keskus,” mille juhtimisel unustatakse GDPR-i, põhiseaduse ja rahvusvaheliste konventsioonide nõuded?
Kui sinu Instagrami pildid, terviseandmed või perekondlikud probleemid võivad olla homme skandaalse artikli keskel, siis on küsimus: kas AKI kaitseb sind või müüb sinu andmed kõige kõrgema pakkumise tegijale?
Selle artikli Pealkiri, Sissejuhatus ja Pilt on SATIIR.
Tegu on satiirilise looga, mis tõmbab tähelepanu väga olulistele ühiskonnas, Eesti meediamaastikul ja andmekaitsesüsteemis, esinevatele tõsistele probleemidele. Andmekaitse Inspektsiooni tegevusetus rikub räigelt Eesti inimese eraelu puutumatust. Artikli eesmärk on juhtida tähelepanu sellele, kuidas eraelu ja tundlikke andmeid kasutatakse ebaseaduslikult ning kuidas riiklikud institutsioonid, sealhulgas AKI ja Justiitsministeerium, on selles süsteemis tegevusetud ja vastuolus Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikaga.
Isikuvabaduste turuplats: Ajakirjandusliku erandi laada pealtkuulamine
Tere tulemast Eesti Ajakirjandusliku Erandi turule, kus müüakse teie isikuandmeid ja eraelulisi detaile, pakkudes klikkide arvu nimel “skandaalseid” lugusid!
Siin ei kehti andmekaitse seadused, siin kehtib „avaliku huvi“ loosung, mille varjus Eesti meediaväljaanded—Delfi, Postimees, Elu24, Õhtuleht, Äripäev, Kroonika, Geenius Meedia ja Eesti Ekspress—viivad ellu oma “ärihuvi”- müüvad teie eraelu Google’i ja reklaamitulude nimel. Nii mõnigi võib leida oma nime, foto ja laimuartiklid veebis, samal ajal kui vastutavad ametiasutused—olgu see AKI, politsei või prokuratuur—rahulikult käed rüpes istuvad.
Unustage privaatsus, unustage õiglus – siin valitseb meediaterrori kuldajastu, kus isegi süüdimõistetud kurjategijatel on rohkem õigusi kui tavalistel kodanikel.
Meedia: Eraelu varastamine kui ärihuvi
Kas teie Instagrami pilt on „avaliku huvi“ küsimus? Kas teie terviseprobleemid, lahutused või kohtuvaidlused väärivad kõigile näitamist? Eesti meedia arvates küll! Eraelu varastamine, moonutamine ja skandaalideks müümine on saanud normaalsuseks, kus ohvrite õigusi ei kaitse mitte keegi – ei riik, ei kohtud ega Andmekaitse Inspektsioon.
- Skandaalsed pealkirjad ja valed faktid: Näiteks „Dagmar Känd jäi tühjade pihkudega“ , „Skandaalne raamatupidaja Annika Urm“, „Libajurist Eneke Roots“ – kõik puhtalt reklaamitulu kogumiseks. Tõde? Täiesti ebaoluline.
- Avaliku huvi varjus: Ajakirjandusliku erandi sildi all levitab meedia isikute terviseandmeid, varastatud fotosid ja laimavaid süüdistusi.
- Eriliigilised andmed – premium kategooria kaup: GDPR artikkel 9 keelab tundlike andmete, nagu tervise ja kohtuasjade, avaldamise ilma selge nõusolekuta. Kuid Eestis? Need on „klikimagnetid“, mida müüakse kõige kõrgema pakkumise peale.
- GDPR artikkel 5 ja 17 ning EIÕK artikkel 8: Need nõuavad, et andmete töötlemine oleks seaduslik, õiglane ja läbipaistev ning igaühel oleks õigus oma andmete kustutamisele ja eraelu kaitsele. Ometi näib Eestis, et neid rahvusvahelisi norme eiratakse süstemaatiliselt, jättes ohvrid kaitsetuks meediaäri ees.
AKI – Andmete Kaitsmise Illusioon
Andmekaitse Inspektsioon, mille missioon peaks olema kaitsta teie õigusi, on muutunud institutsiooniks, mille tegevust võib kokku võtta kahesõnaga: „tegevusetuse müüt.“
AKI ehk Andmekaitse Inspektsioon, mille missioon peaks olema kaitsta eraelu puutumatust, on muutunud meedia kasumihuvide vaikivaks partneriks. Pille Lehise juhtimisel pole AKI-st saanud mitte inimeste õiguste eestkõneleja, vaid hoopis ajakirjandusliku erandi käsutäitja.
AKI vastutus ebaõnnestumises
- Missioonist mööda: Kuigi AKI missioon räägib „eraelu puutumatuse ja läbipaistvuse kaitsmisest,“ on nende tegelik praktika täielik vaikimine ja tegevusetus meedia rikkumiste ees.
- Eemaldage ise oma andmed: Kui teie tundlikud andmed satuvad ajakirjandusse, suunab AKI teid lihtsalt tsiviilkohtusse. See on koht, kus ohvrid kaotavad rohkem raha kui saavad õigust.
- Ajutrust, mis ei toimi: Pille Lehis ja tema juhtkond, alates Maarja Kirssist kuni Jekaterina Aaderini, on loonud „kõneisikute armee,“ kelle ülesanne on ilusate sõnade rääkimine, mitte kodanike õiguste kaitsmine.
- Ignoreerib kaebusi: Kui teie isikuandmeid väärkasutatakse meedias, suunab AKI teid tsiviilkohtusse. „Me ei saa midagi teha,“ kõlab standardvastus.
- Väldib vastutust: AKI väidab, et laimu ja au teotamine pole nende teema. Mis siis on? Ilmselt ainult ilusate sõnade jagamine oma missiooni ja väärtuste kohta.
- Kaitseb meedia huve: IKS § 4, mis lubab ajakirjandusel töödelda isikuandmeid ilma nõusolekuta, on saanud AKI tõlgenduses kattevarjuks kõigele – isegi põhiseaduslike õiguste rikkumisele.
Justiitsministeerium: Vastutuse puudumise kehastus
Kui Andmekaitse Inspektsiooni tegevusetus pole piisavalt šokeeriv, lisame sinna Justiitsministeeriumi ja kohtusüsteemi süsteemse läbikukkumise.
- Mari Kirs, nõunik, kes ei tunne seadusi: Kui justiitsministeeriumi nõunik arvab, et kohtunik Pihel Sarv võis vabalt anda eriliigilisi isikuandmeid pressile poolelioleva kohtuasja ajal, siis kes üldse Eestis seadusi tunneb?
- Minister Liisa Pakosta vastutus: Kui minister ei suuda tagada, et tema nõunikud ja kohtunikud järgiksid seadusi, siis kes üldse Eestis vastutab?
Kuritegelik ajakirjandus: Kas riik on kaassüüdlane?
Kui ajakirjandus rikub seadusi, ekspluateerib inimeste eraelu ja hävitab mainet, muutub see kuritegevuseks. Riigi tegevusetus meedia kuritarvituste ees teeb neist kaasosalised.
Ohvrite reaalsus
- Tsiviilkohtusse minek kui karistus ohvritele: Õiguse saavutamine nõuab kümnete tuhandete eurode kulutamist. Näiteks Kristi Loigo, Varro Vooglaid, Eneke Roots, Annika Urm jne kulutasid kohtusüsteemi hammasrataste vahel terve varanduse, ainult selleks, et jääda ikka kaotajaks.
- Meedia ei pea tõendama midagi: Vastupidi, ohvrid peavad tõestama, et nad pole „petturid“ või „skandaalsed“.
Mis vajab muutmist?
- Ajakirjandusliku erandi reform:
- IKS § 4 peab lõpetama „avaliku huvi“ automaatse kaitsekilbi andmise meediale. Avalik huvi peab olema rangelt tõendatud.
- Kriminaalmenetluste algatamine:
- Laim, eraelu ekspluateerimine ja eriliigiliste andmete avaldamine peavad kuuluma kriminaalkuritegude hulka, mida menetletakse prokuratuuris, mitte tsiviilkohtutes.
- Kiire ja tasuta õigussüsteem ohvritele:
- Looge spetsiaalne kiirmenetluste süsteem meedia ohvritele, et vältida kulukat ja ebaõiglast kohtulahingut.
- Trahvid ja sanktsioonid:
- Meediaettevõtted, kes levitavad valeandmeid ja rikkumisi, peavad saama trahve, mis vastavad nende reklaami tuludele – mitte naeruväärset 1000 euro suurust „noomitust.“
Eraelu ei ole müügikaup, eraelu ei ole klikkide valuuta.
Tänane süsteem on ebaõiglane ja rikub inimeste põhiõigusi. Kui riik ja meedia on omavahel sümbioosis, kes siis kaitseb tavalisi inimesi? Reformid pole mitte ainult vajalikud, vaid möödapääsmatud. Kui meedia jätkab eraelu varastamist ja riik vaatab pealt, siis pole meie õigustel enam mingit tähendust.
Kas Eesti riik on valmis kaitsma oma kodanike õigusi? Või jääme edasi ajakirjandusliku erandi laadale, kus teie elu müüakse kliki hinna eest maha?
Eesti Riigilt tuleb võtta vastutusele, et pole tagatud iniemste eraelu ja nõuda ohvritele kahjutasu.
Euroopa Inimõiguste Kohtu (EIK) olulised pretsedendid
Euroopa Inimõiguste Kohus on korduvalt rõhutanud, et sõnavabadus ja eraelu puutumatus ei ole vastandlikud väärtused, vaid tuleb tasakaalustada nii, et tagatakse mõlema kaitse. Järgnevad juhtumid toovad välja, kuidas Eesti süsteem rikub EIK praktikat:
1. Von Hannover vs. Saksamaa (2004)
- Kohus leidis, et isegi avaliku elu tegelased on kaitstud eraellu sekkumise eest, kui avaldatud teave ei teeni reaalset avalikku huvi.
- Õppetund Eestile: Eraelu detailsed ja sensatsioonilised avalikustamised, mis ei ole vajalikud avaliku huvi teenimiseks, ei ole õigustatud. Eesti meedia ekspluateerib sageli inimese isiklikku elu, millel pole tegelikku avalikku huvi.
2. M.L. ja W.W. vs. Saksamaa (2018)
- Kohus rõhutas, et üksikisikutel on õigus olla unustatud, eriti kui avalikustatu enam ei teeni avalikku huvi ega ole päevakajaline.
- Õppetund Eestile: GDPR-i artikkel 17 ja „õigus olla unustatud“ ei ole teoreetiline mõiste. Eestis on inimesed sunnitud leppima ajakirjanduslike eranditega, mis muudavad nende isikuandmete eemaldamise praktiliselt võimatuks.
3. Axel Springer AG vs. Saksamaa (2012)
- Kohus leidis, et avalik huvi ei õigusta iga isikliku detaili avaldamist. Meedia peab tõestama, et avaldatud informatsioon teenib avalikku huvi ja on põhjendatud.
- Õppetund Eestile: Eesti meedia kasutab „avaliku huvi“ mõistet liiga laialt, õigustades isegi valede ja eksitavate väidete avaldamist. See on otseses vastuolus EIK praktikaga.
4. Benedik vs. Sloveenia (2018)
- Kohus rõhutas, et ka internetis levitatavad andmed peavad vastama privaatsusreeglitele. See juhtum rõhutas riikide kohustust luua tõhusad mehhanismid valede ja kahjustavate andmete eemaldamiseks internetist.
- Õppetund Eestile: Eestis puuduvad mehhanismid, mis võimaldaksid inimestel kiiresti eemaldada nende kohta avaldatud eksitavaid ja kahjulikke andmeid.
5. Couderc ja Hachette Filipacchi Associés vs. Prantsusmaa (2015)
- Kohus rõhutas, et ajakirjandus peab hoolikalt tasakaalustama sõnavabaduse ja eraelu kaitse vahel, et vältida isiku õiguste rikkumist.
- Õppetund Eestile: Eesti ajakirjandus ei hinda sageli avaldamise mõju üksikisiku elule ega tee kaalutlusotsust selle kohta, kas avaldatav teave on tegelikult vajalik.
EIK pretsedentide järeldus Eestile
Eesti riik ja Andmekaitse Inspektsioon peavad tunnistama, et:
- Ajakirjanduslik erand (IKS § 4) ei tohi õigustada valede ja isiklikku elu kahjustavate andmete avaldamist.
- Eraelu ja isikuandmete kaitse on Euroopa põhiväärtused, mida Eesti süsteem ei tohi jätta tähelepanuta.
- GDPR ja rahvusvahelised standardid nõuavad, et iga isiku eraelu rikkumise juhtumit hinnataks rangelt ja õiglaselt, mitte ei suunataks ohvreid surnud ringi, kus nad peavad läbima pika ja kuluka kohtumenetluse.
Euroopa standarditele vastavus on vältimatu. Eesti peab kohandama oma seadused ja praktika vastavusse EIK otsuste ja rahvusvaheliste standarditega, et lõpetada eraelu rikkumine ja ajakirjandusliku erandi kuritarvitamine. Ohvritel peab olema õigus kiirele ja taskukohasele kaitsele, mitte kohtusüsteemi kaootilistele protseduuridele.
Eesti eraelu turuplats: kes on selle varjatud arhitektid?
Alljärgnevalt toome välja nimekirja Eesti avalikest ametiisikutest ja ekspertidest, kes on seotud skandaalse ajakirjandusliku erandi ja eraelu andmete lekkega. Need inimesed on vastutavad selle eest, et Eesti ühiskonnas on saanud normiks meedia klikitulu nimel eraelu ja tundlike andmete avalikustamine. Nad töötavad justkui süsteemi vundamendina, mille kaudu põhiseadust ja rahvusvahelisi norme järjepidevalt eiratakse.
Nimekiri:
- Pille Lehis – Andmekaitse Inspektsiooni peadirektor. Tema juhtimisel on AKI muutunud meedia huvide teenistujaks, müües eraelu puutumatust ajakirjandusliku erandi varjus.
- Maarja Kirss – AKI koostöövaldkonna juht, kes pigem „ehitab usaldussildu“ meedia ja klikitulu huvides, jättes eraelu kaitse tahaplaanile.
- Jekaterina Aader – AKI jurist (tiimijuht), kelle allkirjastatud „andmekaitse“ projektid on viinud eraelu „meelelahutuslikuks müügiks.“
- Geili Keppi – AKI jurist (tiimijuht), kes tegeleb pigem andmekaitse ignoreerimise kui selle jõustamisega.
- Grete-Liis Kalev – AKI jurist, kelle puhul „usaldussillad“ on pigem meedia ärihuvide sillad.
- Kirsika Kuutma – AKI jurist, kelle tegevust võib iseloomustada kui põhiseaduse ja isikuandmete kaitse regulaarset eiramist.
- Jaana Sahk-Labi – AKI rahvusvahelise õiguse valdkonnajuht, kelle „rahvusvahelise õiguse“ mõiste näib piirduvat meediahuvide kaitsmisega.
- Eleri Pilliroog – AKI andmeturbe ekspert, kelle juhendamisel andmeturve pigem mureneb kui tugevneb.
- Mari Kirs – Justiits- ja digiministeeriumi nõunik, kelle teadmatus andmekaitse seadustest on viinud ebaseaduslike andmete lekitamise õigustamiseni.
- Liisa Pakosta – Justiits- ja digiminister, kelle juhtimisel on eraelu ja tundlike andmete lekked jätkunud ilma igasuguse vastutuse ja sekkumiseta.
- Kaire Jürgenstein AKI jurist
- Andres Kudrjavtsev AKI jurist
- Alissa Hmelnitskaja AKI jurist
Seos ja mõju:
Need ametnikud ja eksperdid on otseselt vastutavad süsteemi loomise ja rakendamise eest, kus ajakirjanduslik erand on muutunud kriminaalseks tööriistaks. Nende tegevuse tõttu on saanud normiks GDPR-i rikkumised, tundlike andmete lekitamine ja eraelu ekspluateerimine meedia kasumi huvides. Kogu süsteem toimib justkui masinavärk, kus andmed avalikustatakse sensatsiooniliste ja laimavate pealkirjade kaudu, purustades inimeste eraelu ning maine.
Eraelu rikutakse ja riik maksab kahjud kinni: Meedia kasumihimu hinnaks on inimelud
Eestis on meediaäri muutnud tavalised inimesed (Eneke Roots, Annika Urm) oma klikimajanduse ohvriteks. Suvaline inimene võetakse sihikule, nende eraelust väänatakse valeuudiseid ning nad mõistetakse avalikkuse silmis süüdi kuritegudes, mida pole kunagi tõendatud. Keegi neid inimesi ei kaitse – ei Andmekaitse Inspektsioon, kohtud ega riik. Lõpuks jäävad ohvrid tööta, nende maine hävitatakse, nad satuvad depressiooni või haigestuvad. Sotsiaalabisüsteem muutub nende viimaseks päästerõngaks, mille arve maksab kinni maksumaksja. Samal ajal meedia loorberitel istudes teenib hiigelkasumeid, müües inimeste eraelu.
Avalikku huvi ja ärihuvi aetakse meelega segamini. Avaliku elu tegelastel, kellel peaks ka olema õigus eraelule, muudetakse iga isiklik moment meediaäris rahaks. Samuti ei tehta vahet, kas inimene on avaliku elu tegelane või täiesti tavaline kodanik – igaüks võib sattuda meediarünnaku ohvriks.
Kuidas andmed hakkavad avalduma:
- Instagrami pildid – varastatakse ja avaldatakse ilma nõusolekuta. Näiteks avaldatakse perepuhkuse foto ja lisatakse pealkiri: “Skandaalne hetk rannas!”.
- Terviseandmed – kui inimene haigestub, kasutatakse seda meedia narratiivis skandaali ülespuhumiseks.
- Kohtumaterjalid – pooleliolevate juhtumite tundlikud detailid lekivad otse meediasse, rikkudes õigust õiglasele kohtupidamisele.
- Lahutused ja isiklikud kriisid – neid väänatakse pealkirjadeks, nagu “Petis jäi tühjade pihkudega!” või “Skandaalne lahutus – vaata detaile!”.
Avalik huvi või ärihuvi? Meedia manipuleerib määratlustega
Eestis on meedia loonud pretsedendi, kus igaüks, kelle kohta saab klikirohke loo kirjutada, tituleeritakse automaatselt „avaliku elu tegelaseks.“ See on osav manipulatsioon, mille taga peitub tegelikult puhas ärihuvi. Meediaettevõtted, nagu Delfi, Postimees, Äripäev ja teised, kasutavad mõistet „avalik huvi“ kui vabandust, et õigustada sügavalt isikliku ja tundliku teabe avaldamist. Reaalsuses pole tegemist avalikkuse huvide teenimisega, vaid pigem meediaäri kasumite kasvatamisega.
Suvalise inimese eraelu, olgu see lahutus, terviseprobleemid või sotsiaalmeedias jagatud pildid, tõmmatakse avalikkuse ette, justkui oleks see „avaliku huvi“ objekt. Selle kõige juures unustatakse lihtne tõsiasi: avalik elu ei tähenda eraelu loobumist.
Mida see praktikas tähendab?
- Tavaline inimene tituleeritakse avaliku elu tegelaseks. Kui teie kohta ilmub meedias artikkel, on põhjenduseks „avalik huvi,“ isegi kui te pole kunagi avalikus ametis olnud ega poliitikaga seotud.
- Avalik huvi kui ärihuvi varjus. Avalik huvi peaks teenima ühiskonna informeerimist ja oluliste küsimuste arutelu, kuid Eestis kasutatakse seda ainult pealiskaudsete ja sensatsiooniliste lugude õigustamiseks.
- Tõeline eesmärk on raha. Kõik „avaliku huvi“ sildi all avaldatud lood on loodud klikimajanduse jaoks – rohkem klikke tähendab rohkem reklaamiraha.
Näited andmete lekkest ja manipuleerimisest:
- Instagrami pildid – avaldatakse ilma loata, tihti skandaalsete ja valede konteksti lisamisega.
- Lahutused ja kriisid – neid kasutatakse sensatsiooniliste pealkirjade ja klikilugude loomiseks, olgu tõendid täiesti puudulikud.
- Kohtuasjad ja tundlikud andmed – kohtumaterjalid lekivad meediasse, millele lisatakse meelevaldseid narratiive, jättes ohvrid ilma kaitseta.
Kui avalikku huvi kasutatakse meelevaldselt, unustatakse ka asjaolu, et isegi avaliku elu tegelastel on põhiseaduslik õigus eraelule. Põhiseadus, GDPR ja Euroopa Inimõiguste Kohtu praktika ei toeta sellist meedia omavoli. Kuid Eestis suudavad meediaettevõtted ja nende advokaadid, nagu Karmen Turk ja Maarja Pild, seda praktikat edukalt õigustada, varjates oma tegevused „ajakirjandusliku erandi“ taha. See aga ei ole avalik huvi, vaid eranditult ärihuvide teenimine. Selline praktika ei ole mitte ainult ebaeetiline, vaid ka kriminaalne tegevus, mille vastu peab Andmekaitse Inspektsioon koheselt ja jõuliselt sekkuma, et kaitsta kodanike põhiõigusi eraelu puutumatusele.
