Riigipalgalised kaitsjad Deivi Vaht ja Liis Pedaja, kes müüvad lapse õigused mugavuse nimel maha
Lastekaitse heaolu spetsialist Liis Pedaja, advokaat Deivi Vaht, isa Martin Tints ja kohtunik Dina Tali ebaseaduslik tegevus leiab aset 2025. aastal Eestis, Tallinnas.
Eestis leidub ametikohti, mille nimed kõlavad justkui kaitsekilbina: “lapse heaolu spetsialist”, “laste esindaja”, “perekonnaõiguse kohtunik”. Nende ülesanne on lihtne – seista laste huvide eest. Seda ka siis, kui vanemad on tülis, süsteem kohmakas ja elu keeruline. Kogu see tegevus on maksumaksja poolt heldelt rahastatud. Ja mis on selle töö tulem? Täielik ja süsteemne laste reetmine. Deivi Vaht ja Liis Pedaja.
Kui ametnik kirjutab alla dokumendile, milles lapsi ei mainita muus kontekstis kui „turvalisuse tagamise ettekäändel emaga suhtlemise keelamine“, siis kas see on lastekaitse? Või on see lihtsalt karjäärikaart, millele kirjutatud „lapse heaolu“ on sisuliselt tühisõna?
Just praegu on kohtus ehe näide sellest, kuidas “laste huvid” muutuvad sõnakõlksuks, mille taha peitub riiklik vaikimine, mugavus ja enesekaitse. Kui laps ütleb, et kardab isa – mitte keegi ei kuule. Kui ema kirjutab Facebooki, et ametnikud ei tee oma tööd – lapselt võetakse ema. Justkui elaksime “Laste huvide teatris”, kus laval on ametnikud, aga saalis pole ühtegi last. Süsteemi enda ajalugu on juba ammu muutunud varjatud intriigide ja süstemaatilise vastutuse vältimise mänguks, kus päris huvi laste heaolu vastu näib olevat vaid iluvale esitlusele pühendatud lisaelement.
Kui lugeda vandeadvokaat Deivi Vahti ja lasteheaolu spetsialist Liis Pedaja seisukohti, siis jääb mulje, et mõlemad on pimedad, kurdid ja suletud igasugusele tegelikule kontaktile laste endiga. Aga nad oskavad kirjutada terveid lehekülgi pseudoteraapilist teksti.
Vandeadvokaat Deivi Vaht esineb selles kohtuasjas kui “laste esindaja”. Tema mitmeleheküljelises arvamuses on kümneid kordi sõna oht, kahjustus, trauma, lojaalsuskonflikt. Puudub aga üks oluline asi – faktid. Ei ole ühtki spetsialistihinnangut, ei vestlust lastega ega ekspertiisi. On ainult “vanemate erinev nägemus” ja “tunne” – ehk mulin. Elegantne, süüdimatu ja täpselt selline, mille peale iga kohtunik (Dina Tali) saab rahuliku südamega kirjutada määruse: LÄHENEMISKEELD. Kusjuures kui selle kohta selgitusi küsida, siis see on juba tema ründamine. Just nii -ametnik tunneb end puudutatuna, advokaat solvub, spetsialist ehmub. Ja kes saab karistada? Laps, kelle huve ta peaks kaitsma.
Meenutab nõukogude aega: „Tunnistajaid polnud, aga sisetunne oli halb.“
Vahu loogika on lausa akrobaatiline: tema arvates tuleb lastele määrata lähenemiskeeld, et avalikes kohtades jääks ära “isa ründamine”. Mitte laste – isa Martin Tints! Unustades täielikult, et igasuguseks konfliktiks on vaja vähemalt kahte inimest, ja et lapsed on nelja täiskasvanu juuresolekul kinnitanud isa Martin Tints’i vägivalda. Ja mida on tema teinud? Vaikus. Null vastust. Null uurimist. Null juhtumiregistreeringut. Null hindamist. Isa vägivaldsuse juures kaob äkki kogu ametnike „mure laste heaolu pärast“. Siis muutub kõik ootamatult delikaatseks, ebamugavaks, „keeruliseks perekonfliktiks“. Siis on kõige mõistlikum teha nägu, et pole kuulnud, pole näinud, pole olemas. Vaatamata sellele suudab Vaht kirjutada, et ema “meelevaldselt esitab” väiteid väärkohtlemise kohta.
Tema järeldus? Et ema käitumine on nii kahjulik, et laps ei pea seda enam taluma. Isa poolset kahju aga võib rahulikult taluda. Kui see pole ametlik topeltmoraal, siis mis veel oleks?
Eelneva loo leiad siit:
Martin Tints töötab Softwerkis ning tegeleb seal juhatuse liikme ja tehnilise arhitekti rolliga.
“Martin Tints – juhatuse liige, tehniline arhitekt” https://www.softwerk.ee/meist/
Kui ettevõtte juhatuse liige, nagu Martin Tints Softwerkis, satub avalikkuse ette seoses perevägivalla, laste väärkohtlemise või hooldusõiguse vaidlustes valetamise süüdistustega, pole see enam ainult tema isiklik asi. Ettevõtte maine ja usaldusväärsus on tänapäeval tihedalt seotud sellega, milliseid väärtusi ja käitumismustreid juhid ise kannavad. Rahvusvahelisest praktikast on teada, et juhi eraelulised skandaalid – eriti need, mis puudutavad eetikat, laste õigusi või vägivalda – võivad viia klientide ja koostööpartnerite lahkumiseni, avalikkuse pahameeleni ning isegi tulukaotusteni.
Näiteks:
- Uberi asutaja Travis Kalanicki eraelulised ja töökultuuri puudutavad skandaalid (töötajate ahistamine, toksiline juhtimiskultuur) viisid tema sunnitud lahkumiseni, kuna ettevõtte maine sai tugevalt kannatada.
- Papa John’si asutaja John Schnatter oli sunnitud juhikohalt lahkuma pärast isiklikke rassistlikke kommentaare, mis mõjutasid ettevõtte müüki ja aktsia hinda.
- Eestis on samuti ette tulnud, et ettevõtte juhid on sattunud avalikkuse huviorbiiti seoses väärkohtlemise või ebaeetilise käitumisega, mis on pannud ettevõtteid avalikult distantseeruma või juhtkonda vahetama (vt nt Nõmme Kalju FC juhtumi kajastust 2023).
Plastmassist spetsialist Liis Pedaja ja templi-automaatne kohtunik Dina Tali
Lastekaitsja Liis Pedaja, Tallinna spetsialist lapse heaolu alal, ei ole lapsi kohanud. Aga teab — postitused Facebookis, haigla valvearsti kahtlused ja videod, mis „mõjutasid teise vanema meeleolu“ – see on piisav alus, et kirjutada kohtule “lapsel on emaga ohtlik.”
Kõlab nagu halva huumori tipp, aga see on Eesti lastekaitse tänane tase. Kui lapse ema satub vastuollu ametkondliku mugavuse ja vaikimisnõudega, siis laps ohverdatakse. Ja seda teevad just need inimesed, kellel makstakse palka selle eest, et laste eest seista.
Liis Pedaja seisukoht on umbes sama eluline kui ilukirjanduse kokkuvõte – hästi kirjutatud, aga elust irdunud. Tema jaoks on ohtlik mitte isa vägivald, vaid ema mobiiltelefon. Ta leiab, et ema ei suuda arvestada laste huvidega, aga ise ei tea isegi, millised need lapsed või nende huvid võiksid olla.
Tallinna plastmassist tüdruk näib hoolivat rohkem oma kunstripsmete lehvikust kui ühestki lapsest, kelle kohta ta seisukohti kirjutab. Tema „lapse heaolu“ näeb välja nagu automaatne Wordi mall, kus tuleb ainult nimed ära vahetada. Lastega kohtuda? Milleks – kui saab ju hinnangu anda postituste ja kuulujuttude põhjal. Instagrami-stooris on igaljuhul rohkem sisu kui tema seisukohas.
Ja just need kaks inimest – advokaat Deivi Vaht ja Liis Pedaja – on kujundanud olukorra, kus lastel puudub igasugune kaitse. Nende tegevus ei ole juhuslik eksimus, vaid korduv, sihipärane ja laste heaolu kahjustav. Puudub igasugune alus eeldada, et nad tulevikus oma tegevusele kohast hinnangut annaksid või mõistaksid, kui ohtlik nende tööstiil tegelikult on. Ja kahjuks ei ole ka kohtunikku, kes neile nende kohustusi meelde tuletaks, lihtsam on ju tembeldada.
Lisaks kõigele muule on isa Martin Tints jaganud oma fantaasiat: varsti pannakse ema vangi ja siis saab ta lõpuks hakata nautima abielu. Ta olevat seda öelnud nii tuttavatele kui lastele. Unustades seejuures väikese detaili – et siis tuleb tal hakata lapsi hoopis vanglasse külastusele vedama. Tõenäoliselt tuleb varuda kütust ja broneerida parkimiskoht vanglaväravas!
See juhtum pole erand, vaid süsteemne muster. Kui ema ütleb välja, et ametnikud ei tee oma tööd – siis süüdistatakse teda laste kahjustamises. Kui laps ütleb, et isa vägivallatseb – siis öeldakse, et “konfliktne keskkond” ja “peresisene vaidlus”.
Lähenemiskeeld lastele, sest ema kirjutas Facebookis tõtt. See ei ole enam õigusriik. See on kättemaksuriik, kus lastest saab süsteemi vaikimisohver. Ja kui see oleks film, siis oleks see satiiriklassika nimega “Kes kardab lapse arvamust?”.
Ei ole raske arvata, kuidas säärase “arvamuste” paketi peale kohtunik Dina Tali reageerib. Mõelda pole vaja, kaaluda pole vaja, kontrollida pole vaja. Ja kohtunik Dina Tali vormistab selle kõik määruseks — sest tema roll ongi, nagu varem öeldud, olla kõrgepalgaline sekretär, kes lööb pitseri alla sellele, mida süsteem juba otsustas. Menetlus kuulutatakse kinniseks. Mitte lapse pärast – vaid selleks, et mitte keegi ei näeks, kui haledalt see süsteem on läbi kukkunud.
Laste eest räägivad inimesed, kes neid ei tunne. Kes nendega ei kohtu. Kes vormistavad hinnanguid sotsiaalmeediapostituste ja vaidluse tase „filmib haiglas“ põhjal. Nendele hinnangutele kirjutavad alla vandeadvokaadid ja „lapse heaolu spetsialistid“.
Laste huvid? Neid ei ole. On vaid ametnike huvid.
Ja nii juhib laste saatust plastmassist spetsialist, kelle kunstripsmed paistavad tähtsamad kui ükski laps. Tõenäoliselt annab nende varjus ka moraalitunnetuse silma alt ära peita.
Lapse heaolu nimel ei tohi ema rääkida. Lapse nimel ei tohi küsida. Lapse kaitseks tuleb ema ära lõigata — mitte selleks, et lapsel parem oleks, vaid et ametnikul ja kohtunikul oleks rahulikum elu. Et kõik oleks justkui „vormistatud õigesti“.
Lapsi kahjustab hoopis see, et laps jäetakse kaitseta ja, et neid kasutatakse ettekäändena vaikimiseks.
Ja selle kõik maksab kinni maksumaksja iga kuu palgapäeval. Oleks vähemalt kvaliteetne absurditeater, aga ei – see on lihtsalt ametkondlik reality-show.
Kui see pole riiklik laste hülgamine, siis mis veel?
Loe lisaks:
