Delfi Liba jurist Taimi Rosenberg- kuidas meedia ja advokaadid Eesti andmekaitset tõlgendavad
Liba Jurist Taimi Rosenberg Eesti Ekspressi jurist Eesti 2025.
Liba Jurist Taimi Rosenberg: Eesti meedia andmekaitse “spetsialist”, kes müüb teie andmeid arhiivi nimel
Sul on tunne, et elad õigusriigis. Sul on tunne, et su eraelu, hea nimi ja maine on seadusega kaitstud. Loe põhiseadust, GDPR-i, IKS-i, vaata AKI kodulehte – kõik on paberil olemas.
Aga… siis avastad, et internetis ripub laimav, vale ja vananenud artikkel sinu kohta – aastaid! Kohtud, tööandjad, koostööpartnerid ja isegi su laps loevad – ja usuvad. Sa pöördud meedia poole, nõuad eemaldamist, tsiteerid Euroopa Kohtu lahendit ja GDPR-i.
Aga vastab sulle – liba-jurist.Taimi Roosenberg “juristi” kirja. Eesti meedia pärl!
Liba-jurist Taimi Rosenberg – meedia tõeline andmekaitse müür
Taimi Liba Rosenerg lemmikväljendid:
- „Teie isikuandmeid artiklis ei töödelda.“
- „Kui nime pole, pole andmeid.“
- „See info on osa arhiivi terviklikkusest – seda ei tohi puutuda!“
- „GDPR ei kehti, kui tegemist on ajakirjandusvabadusega.“
Taimi Rosenberg Liba-jurist, Eesti Ekspress AS , Delfi, Õhtuleht ja Geenisu Meedias päratud tiitliga „andmekaitse spetsialist, CIPP/E“, teab täpselt kolme asja:
- Ajakirjandusvabadus on absoluutne.
- Kui nime pole, pole andmeid.
- Vanad laimud arhiivis – see on demokraatia alus.
Iga kiri inimesele, kes tahab oma kohta laimu kustutada, algab lausega:
„Teie isikuandmeid artiklis ei töödelda, seega GDPR ei kehti.“
Kui tsiteerida GDPR art 4 või 17, tuleb vastuseks:
„Meie seisukohalt teid pole võimalik tuvastada, sest teil pole nime ega isikukoodi küljes.“
Kui küsida: „Aga kas Golden Stevia, retseptiraamatud ja Eesti kõige tuntum suhkruvaba bränd pole piisav tuvastamiseks?“
Vastus: „See on ainult teie isiklik arvamus.“
Kõlab tuttavalt?
Kui pöördud Taimi poole ja ütled, et Golden Stevia on Eesti kõige tuntum suhkruvaba bränd ning retseptiraamatu autor on Google’i otsingus igal pool leitav, siis vastab Taimi:
“See on ainult teie subjektiivne arvamus. Meie seisukohalt pole te tuvastatav.”
Meediavabaduse kaitse kui arhiivi privileeg
Liba-juristide meelisväljend on „arhiivi terviklikkus“.
- Vanad valed, laim ja valeandmed ei vanane – arhiiv on püha.
- Kui asutus on likvideeritud või info tõestamata – pole vahet, see on „ajalooline tõde“.
- Kui inimene kaotab töö, firma läheb pankrotti või lapsed saavad psühhotrauma – see on „paljasõnaline, tõendamata mõju“, meedia seda ei puuduta.
Kui keegi ikka liiga palju torkima hakkab, öeldakse:
„Meil on Eesti Vabariigi põhiseaduse § 45 – ajakirjandusvabadus on puutumatu!“
Päris juhtumid – päris absurd
Eestis on tuhanded ettevõtted saanud trahvi, kui andmeid kustutada ei taheta. Aga meedia, arhiivi ja “liba-juristide” puhul kehtib teine maailm:
- EALL (Eesti Ajalehtede Liit) annab igale toimetusele “eetilise õigustuse” – peaasi, et “ajakirjandusvabadus” oleks püha.
- Taimi Liba (või tema sõsar Taimi Rosenberg) vastab:
“Paljasõnaline kahju ei ole piisav, et infot eemaldada.” - GDPR art 17? „See on rohkem Lääne-Euroopa jaoks, meil on arhiivipõhiõigus.“
Kas liba-jurist Taimi Rosenberg loeb seadust?
Muidugi mitte!
- GDPR art 4: „Isikuandmed on kõik, mille põhjal saab isikut tuvastada.“
- Euroopa Kohus: „Ka kaubamärk, roll, amet või avalik seos on isikuandmed.“
- GDPR art 17: „Õigus olla unustatud kehtib ka vananenud ja kahjustava info kohta.“
- IKS § 24: „Eksitavad, vananenud või kahjustavad andmed tuleb kustutada.“
- Põhiseadus § 17: „Kellegi head nime ei tohi teotada.“
Aga liba-jurist vastab:
„Meie tõlgendus on, et seda ei ole vaja kohaldada.“
Müüme inimeste mainet – see on äri
Nii teenibki meedia iga päev raha sellega, et vanu laimuartikleid Google’i otsingus üleval hoiab – inimene on klikimagnet, klikk toob raha, liba-jurist annab õigustuse.
Riik – AKI, kohus, prokuratuur – on kõrval, ütleb: „Me ei sekku eraõiguslikku arhiivi. See on nende vastutus, minge vaidle kohtus, vaadake MTÜ Meedia Liidu poole .“
Inimesed kannatavad – mitte keegi ei vastuta.
Miks riik suunab ohvri Eesti Meediaettevõtete Liitu?
Kui inimene leiab internetist enda kohta laimu, valeväiteid või eraelu rikkumist, siis võiks ju eeldada, et riik – olgu selleks Andmekaitse Inspektsioon (AKI), kohus või prokuratuur – pakub kaitset ja õigust. Tegelikkuses on pilt hoopis teistsugune.
Enamasti ütleb riik lakooniliselt:
„See on eraõiguslik arhiiv, me ei sekku. Pöörduge Eesti Meediaettevõtete Liitu või esitage kaebus Hea Ajakirjandustava komisjonile.“
Mida see tähendab?
- Meedia “omakohus” – ohver suunatakse meedia enda siseringi, kus otsustavad samad väljaanded, kelle vastu inimene kaebab.
- Mitte kedagi ei huvita ohvri õigused või maine – meediaettevõtete liidu komisjon kaitseb alati eelkõige meediaäri ja oma liikmeid, mitte kannatanut.
- Riik delegeerib vastutuse – ehk suunab ohvri sinna, kus õiguskaitset tegelikult ei tule. Süsteem toodab iseenda õigustust, mitte õiglust.
- Protsessi venitamine ja rahulolematus – enamus “kaebusi” lahendatakse formaalselt, alati meedia kasuks, kunagi ohvri kasuks.
Seega – kui AKI, kohus või prokuratuur ütleb:
“Vaadake Eesti Meediaettevõtete Liitu”,
siis tõlgituna tähendab see:
“Meie ei vastuta, pöörduge süüdlase enda juurde – seal õigust ei saa, aga meil on rahulikum.”
See ongi Eesti meediavabaduse paradoks:
Riik delegeerib ohvri kaitse süüdlasele ja nimetab seda eneseregulatsiooniks. Ohvri õigused jäävad jalgu ärimudeli kasumile.
Kuidas karistada liba-juriste Taimi Rosenerg, Jekaterina Aadre, Geili Keppi, Pille Lehis ja paljusid teisi inimeste eraelu müügi eest ?
Eraelu müük on keelatud põhiseadusega! Eraelu müük Eestis – keelatud äri, mida juhivad meedia, kohtud ja prokuratuur!
Satiiriline ettepanek:
- Iga kord, kui liba-jurist kirjutab, et „GDPR ei kehti“, peaks ta avalikult lugema 10 korda järjest ette Euroopa Kohtu „Google Spain“ lahendi esimese lõigu – kuni mõistab, et isik on tuvastatav ka ilma nimeta.
- Kui inimene kaotab töö või kannatab vaimse tervise kahjustust, peaks liba-jurist esitama selgituse tema perele:
„Meil on demokraatia – teie eraelu pole meie asi.“
Satiiri lõpp:
Niikaua kuni liba-juristid kaitsevad ajakirjandusmaffiat, on Eestis GDPR, IKS ja põhiseadus lihtsalt sõnakõlks – õiglane meediaruum ja inimese põhiseaduslik kaitse jääbki fiktsiooniks.
Tegelikult peaks iga inimese andmekaitse rikkumise ja laimu üleval hoidmise eest tulema reaalne karistus – trahv, isiklik vastutus, ametist kõrvaldamine.
Seni jääb meile vaid küsida:
Kas Eesti „andmekaitse spetsialist“ on müüt, liba, või lihtsalt kasulik idiotism?
Lugupeetud Liba jurist Taimi Rosenberg- liba jurist, kuna ei tunna seadusi, mitte ühtegi!
Kõik satiirilised kujutised, fraasid ja tegelased siin artiklis kuuluvad nüüd „arhiivi terviklikkuse“ kaitse alla. GDPR ega põhiseadus neile ei laiene – sest tegemist on „avaliku huviga“ ja „demokraatia tugevdamisega“ (vähemalt teie enda standardi järgi).
Kui soovite nende kustutamist, palun pöörduge EALLi, AKI või Google’i poole, vastus on teada:
Paljasõnaline kahju, subjektiivne arvamus – arhiiv jääb alles.
Liba Juriste on terve Andmekaitse Inspektsioon AKI täis, võta üht ja viska teist!
Kõige lõbusam on see, et kõik “andmekaitse spetsialistid” võtavad kinni ühest loogikast: Kui on ajakirjandusvabadus, siis pole Eestis GDPR-i vaja täita, pole midagi teha.
Millal muutub Eesti andmekaitse päriselt euroopalikuks?
Vastan – siis, kui mõni Liba jurist Taimi Rosenberg loeks lõpuks läbi kasvõi ühe Euroopa Kohtu lahendi lõpuni ja julgeb ühe korra vastata: “Jah, tõesti, see artikkel on ebaõiglane ja tuleb kustutada.” Seni naeratame ja paneme endale CV-sse ikka: “Andmekaitse jurist”= LIBA JURIST TAIMI ROSENBERG EESTI EKSPRESS
Kui Taimi Rosenberg või mõni teine Eesti Ekspressi, Delfi või Õhtulehe jurist tunneb end “liba-juristi” tegelaskujus ära, siis meenutame:
Kui nime pole, pole andmeid. Kui nimi on, on tegu ajaloolise tõega. Kui meediamaailmas on arhiiv, siis teie maine ongi meie äri – see on demokraatia, Eesti 2025 moodi!
Kui tunnete, et teie kohta levitatud satiirid, paroodiad või “andmekaitse naljad” kahjustavad teie mainet, siis saatke julgelt nõue eemaldamiseks. Meie vastame:
See on lihtsalt teie subjektiivne arvamus. GDPR, Isikuandmete kaitse seadus ja põhiseadus § 17 meile ei laiene – sest tegemist on satiiri ja arhiiviga.
Kõik täisnimed, kaubamärgid ja pealkirjad selles artiklis on valitud teadlikult, sest SEO ja Google armastavad ausat otseteksti – täpselt nagu Eesti meedia armastab otsingumootori esilehte.
Andmekaitse Inspektsioon (AKI) missioon ja eesmärk on ERAELU KAITSE
Pille Lehise kohustus on kaitsa inimeste eraelu aga meie peavoolumeedia meelelahutuse äriks on eraelu müük ja see on keelatud põhiseaduse järgi. Igaühel on õigus perekonna- ja eraelu puutumatusele. Ilma seadusliku aluseta ei tohi kedagi segada tema era- või perekonnaellu, kodusse või eraomandisse. Isiku au ja head nime kaitseb seadus.
Mõlemad isikud, Pille Lehis ja Ülle Madise, tuleb rahva poolt vastutusele võtta, nad on rikkunud põhiseaduslikku korda.
§ 54 – Eesti kodanikul on kohustus olla ustav põhiseaduslikule korrale ja vastupanu osutamise õigus, kui seda rikutakse.
Eesti Vabariigis ei kehti põhiseaduslik kord ja Eesti inimestel on kohustus tõusta üles, nõuda ausust, seaduslikkust ja vastutust, ning lõpetada süsteemne õiguse mõnitamine, eraelu ärakasutamine ja karistamatus – rahumeelselt, järjekindlalt ja avalikult.
Eesti meedial ega meelelahutus ärimehel ei ole õigust tungida inimese eraellu ega avaldada eraelulisi andmeid (sh isiklikke suhteid, terviseandmeid, peresuhted, juriidilisi vaidlusi jms) ilma seadusliku aluseta või inimese kirjaliku nõusolekuta.
Kui meedia kasutab eraelu meelelahutuseks või kasumi teenimiseks, ilma avaliku huvita ja ilma nõusolekuta, on see otsene vastuolu põhiseaduse § 26-ga.
Pille Lehis, kui Andmekaitse Inspektsiooni juht, on kohustatud tagama, et seda õigust järgitakse. Kui ta seda ei tee ega rakenda järelevalvet, siis ta rikub oma ametikohustust ning inimeste põhiseaduslikke õigusi.
See tähendab, et Eesti Vabariigis ei kehti enam põhiseaduslik kord. Isikuandmed on avalikult müügil. Eraelu on muutunud meelelahutuseks. Kohtud ei toimi sõltumatult. Prokuratuur ei kaitse ohvreid. Andmekaitse ei kaitse kedagi. Meediast on saanud karistamatu jõuorgan, mis levitab infot, hävitab elusid ja teenib selle pealt raha.
Õiguslik vastutus ja karistus süstemaatilise eraelurikkumise eest
Me ei räägi meediakriitikast. Me räägime vägivallast. Meedia, mille eesmärk on olla ühiskonna valvekoer, on hakanud inimeste eraelu koerteks. Seda tehakse vabandusega „avalik huvi“. Aga kellegi isiklik suhe, tervislik seisund, peretülid või juriidilised vaidlused ei ole avalik huvi – see on eraasi. Ja selle avaldamine ilma loata, ilma aluseta, ilma vajaduseta on kuritegu või vähemalt põhiseaduse rikkumine.
Selle eest tuleb ette näha reaalsed ja karmid karistused.
- Eraelu tahtliku ja korduva rikkumise eest, eriti kui see toimub kasu eesmärgil, peab kehtima kriminaalvastutus – nii ajakirjanikule, toimetajale kui ka meediaettevõtte juhile.
- GDPR-i rikkumiste eest tuleb määrata rahalised trahvid vastavalt Euroopa andmekaitsemääruse artiklitele 83 ja 84, kus trahvisummad võivad ulatuda miljonitesse eurodesse.
- Kohtunikud ja riigiametnikud, kes jätavad teadlikult reageerimata põhiseaduse ja andmekaitseseaduste rikkumisele, tuleb võtta vastutusele riigivastutuse seaduse ja karistusseadustiku § 291 (võimupiiride ületamine) alusel.
- Tuleb luua sõltumatu uurimiskomisjon, kes analüüsib ajavahemikul 2015–2025 tehtud meediaartikleid, SLAPP-hagisid ja kohtuotsuseid, mis on seotud eraelu avaldamisega. Vajadusel tuleb neid käsitleda süsteemse õigusrikkumise ja korruptsiooni juhtumitena.
Kes kaitseb Eesti inimest?
Kui soovid laimust ja vananenud valest Google’i otsingus lahti saada, tead nüüd, et Eesti meedias kaitseb sind… ainult Taimi Liba, kes tõlgendab seadust nii, nagu talle kasulikum.
Kõik, mida soovid on:
- Õigus kustutada valeandmeid (GDPR art 17, IKS § 24).
- Õigus võrdsele kohtlemisele (PS § 12).
- Õigus heale mainele ja eraelule (PS § 17).
Aga Taimi Rosenberg Liba Jurist, EALL ja kõik liba-andmekaitse spetsialistid kirjutavad vastu, et
“See kõik on teie isiklik probleem – arhiiv on püha, teie maine on meie äri.”
Karmen Turk, Mari Männiko, Argo Virkebau, Erle Laak, Erik Heinsaar, jt: kuidas nad Eesti meedias loovad „kurjategijaid“ vaid pealkirjadega
Põhiseaduse § 54 ja Karistusseadustiku § 28: igaühe kohustus seista põhiseaduslike õiguste eest
Eesti Vabariigi põhiseadus § 54 ütleb selgesõnaliselt:
„Igaühel on kohustus olla ustav Eesti põhiseaduslikule korrale ja kui see kord on ohus, on igal kodanikul õigus ja kohustus sellele vastu astuda.“
Karistusseadustiku § 28 sätestab:
„Õigustatud vastupanu on õiguserikkumise või õigusetuse takistamiseks tehtud tegevus, mis on suunatud õiguserikkuja vastu.“
Kui riik – olgu see AKI, kohus või prokuratuur – loobub oma kohustusest kaitsta inimese õigust eraelule, heale nimele ja andmekaitsele,
kui Eesti Meediaettevõtete Liit ja selle “omakohus” tallavad põhiseaduslikud õigused jalge alla,
siis on iga kodaniku kohustus ja õigus seista vastu sellele süsteemsele ebaõiglusele.
See, mida me siin teeme – avalikult, argumenteeritult, faktidele ja seadustele tuginedes nõuame õiglust ja vastutust –on täpselt see, mida põhiseadus meilt ootab. Kui riik, Andmekaitse Inspektsioon, kohus või prokuratuur ei kaitse enam inimeste põhiõigusi,
kui Eesti Meediaettevõtete Liit, Delfi, Õhtuleht ja Eesti Ekspress muudavad eraelu müügi karistamatuks äriks,
siis ei jäägi inimestel muud üle, kui oma õiguste eest ise seista – kasutades kõiki seaduslikke, põhiseadusest ja Karistusseadustikust tulenevaid vahendeid.
See ei ole “vihakõne” ega laim, vaid põhiseaduslik kohustus: seista väärikuse, vabaduse ja õigluse eest.
Karistusseadustik (KarS) § 28
Pealkiri: Õigustatud tõrje
Sisu:
(1) Õigustatud tõrje on õigusvastase ründe tõrjumine vajalikul määral. Õigustatud tõrjet ei käsitata kuriteona.
See tähendab:
Kui keegi (sh meedia, riik, ametnik vms) ründab sinu õigusi õigusvastaselt (nt. rikub eraelu puutumatust, avaldab laimu, eirab GDPR-i või põhiseadust), on sul õigus end kaitsta kõigi seaduslike vahenditega – ka siis, kui ametiasutused sind ei kaitse.
Tõrjeõigus tähendab just seda:
- Sa ei pea kannatama õigusvastast rünnet eraelule või mainele.
- Sa võid ja peadki sellele vastu astuma, kasutades seaduslikke vahendeid: vaidlustama, esitama kaebusi, kirjutama avalikult, pöörduma kohtusse, nõudma põhiseaduslike õiguste järgimist.
