Küsimus Riigikohtunikele Ivo Pilving, Nele Siitam, Heiki Loot – Huvitav, milleks meile seadused, kui keegi neist välja ei tee?

Eesti avalikkuse ette on kerkinud pretsedenditu olukord:
Riigikohtu kohtunikud Ivo Pilving, Nele Siitam ja Heiki Loot on andnud ametliku allkirjaga määruse, millega nad sisuliselt eirasid puudega isikute ja abivajajate seaduslikku õigust riigi abile, keeldudes isegi arutamast kaebust, mille aluseks olid Sotsiaalhoolekande seadus, Põhiseadus ja Euroopa Sotsiaalharta.

Faktid on järgmised:

• Tallinna linn ja Eesti kohtud on eiranud Sotsiaalhoolekande seaduse § 133 nõudeid – toimetulekutoetust ei makstud isegi täieliku sissetuleku puudumise korral ning ametlikult ignoreeriti seadusesätet, mille kohaselt peab puudega või abivajavale inimesele toetus olema tagatud ka siis, kui töötulu puudub või on minimaalne.
• Riigikohtu kohtunikud Ivo Pilving, Nele Siitam ja Heiki Loot jätsid 2025. aasta suvel selle ilmse seaduserikkumise arutamata, jättes puudega isiku ja tema lähedased ilma igasuguse õigusliku kaitseta.
• Selle tagajärjel on tekkinud pikaajaline tervisekahju, töövõimetus, krooniline vaimne kannatus ja sotsiaalne abitus, mida kinnitavad meditsiinilised tõendid.

Seega küsime avalikult:
Milleks on Eesti Vabariigis seadused ja kohtusüsteem, kui Riigikohtu tippkohtunikud – Ivo Pilving, Nele Siitam ja Heiki Loot – lubavad ametnike ja kohtute suvalisel omavolul eirata puudega ja abivajavate inimeste põhiseaduslikke õigusi?
Kes vastutab selle eest, et riigi kohustus abistada kõige nõrgemaid ja haavatavamaid on muutunud pelgalt tühjaks lubaduseks ning õiguskaitse illusiooniks?

Eesti põhiseadus § 28 ütleb:
„Igaühel on õigus riigi abile puuduse korral. Puudega ja abivajavate inimeste eest peab riik ning omavalitsus kandma erilist hoolt.“

Euroopa Sotsiaalharta art 13:
„Õigus saada abi puuduse korral peab olema tagatud igale inimesele, eriti neile, kes on puudega, raskelt haiged või sotsiaalselt kõige kaitsetumad.“

Ometi ignoreerivad kohtunikud Pilving, Siitam ja Loot seda põhiseaduslikku ja rahvusvahelist kohustust avalikult.

Meie küsimus kõlab:
Kellele ja milleks on Eestis seadused ja kohtud, kui isegi Riigikohus ei täida oma rolli ega nõua seaduste täitmist? Kas Ivo Pilving, Nele Siitam ja Heiki Loot julgevad võtta isikliku vastutuse puudega ja abivajavate inimeste elu ja tervise eest, mille nad oma tegevusetuse või otsustega on pöördumatult kahjustanud?

Ootame Riigikohtu kohtunikelt Ivo Pilving, Nele Siitam ja Heiki Loot selget ja avalikku vastust – kes vastutab ja kuidas on kavas need seaduserikkumised heastada ning millal kohtunikud võetakse isiklikule vastutusele?

Juhime tähelepanu, et käesoleva pöördumise aluseks olevate asjaolude ja seaduserikkumiste tõttu on esitatud ka ametlik kriminaalkaebus Riigiprokuratuuri (KarS § 291, § 161, § 121, § 152 alusel), mille läbiviimine on seadusest tulenevalt Riigiprokuratuuri ja justiitsasutuste kohustus.

Loodame, et isegi korruptiivse minevikuga peaprokurör Astrid Asi juhtimisel ei jää see juhtum kalevi alla, vaid saab Eesti õigusriigi ajaloos uue peatüki – kus ka kohtunikud võetakse lõpuks vastutusele oma otsuste ja tegevusetuse eest.