Kohtunik Sten Lind: kallame 3x sitaga üle ja nimetame seda “avalikuks huviks”
Kui Eesti kohtunik õigustab eraelu räiget rikkumist, siis ei kehti siin ei GDPR, ei põhiseadus ega inimõigused. Meedia müüb, riik vaikib ja kohtunik kiidab heaks.
Kallame avalikult kohtunik Sten Lind 3x sitaga üle ja vaatame kas see on tahate vastane eraellu tungimine või mitte.
Eestis ei kehti GDPR. Kui oled vaene, haige või tülikas, võib su eraelu lihtsalt maha müüa.
Eestis ei kehti GDPR: kui oled vaene, haige või tülikas, võib su eraelu lihtsalt maha müüa
Kohtunikud vaatab pealt, prokurörid noogutab, meedia teenib kasumit. See pole õiguskaitse, vaid avalik oksjon.
Tere tulemast Eestisse – riiki, kus andmekaitse üldmäärus (GDPR) kehtib ainult paberil ja mitte kunagi vaeste, haavatavate või valel hetkel “valjusti rääkinud” inimeste kaitseks. Kui sa oled rikas, mõjukas ja seotud „õigete inimestega“, siis küll – sinu andmed on kaitstud nagu kuld Šveitsi seifis. Aga kui oled lihtsalt tavaline kodanik, kes satub tülikaks, siis võib sinu nimi, tervis, kohtuasjad ja isegi kellega sa elad, saada klikipüügi pealkirjaks meelelahutusportaalis. Avaldatakse. Jagatakse. Müüakse. Ja kohtunikud ütlevad: see ei ole tahte vastane eraellu tungimine.
Mis on GDPR?
GDPR ehk Euroopa Liidu isikuandmete kaitse üldmäärus (General Data Protection Regulation) on 2018. aastal kehtima hakanud seadus, mis sätestab:
- et eraelu, tervise, sotsiaalabi, kriminaalandmete ja muu tundliku info töötlemine peab toimuma seaduslikul, ausal ja läbipaistval viisil (art 5),
- et eriliigilised isikuandmed (nt tervis, sotsiaalabi) on eriti kaitstud ning neid võib töödelda vaid väga kitsastel tingimustel (art 9),
- et kriminaalsüüdistuse info on rangelt piiratud (art 10),
- et iga inimene peab saama oma andmed kustutada, kui nende töötlemiseks pole enam alust (art 17 – “right to be forgotten”),
- et vastutaval asutusel peab olema “privacy by design and by default” süsteem – vaikimisi kaitse, mitte vaikimisi lekkeoht (art 25).
Aga Eestis?
Eestis ei kehti see mitte. Miks?
Sest kohtunik võib öelda, et artiklid meedias, mis räägivad pooleliolevast kriminaalasjast või sotsiaaltoetuse saajast täisnime ja pildiga, ei olegi tahte vastane eraellu tungimine.
Et haige inimene, kes ei saanud õigust kaitsta, “pole tegelikult haige”, sest ta pole piisavalt kiiresti oma andmeid eemaldanud.
Et Elu24 on “avaliku huvi kandja”, kuigi tegu on reklaami- ja meelelahutusportaaliga, mis müüb kellegi eraelu pealkirjadeks ja klikituluks.
Ja kui inimene lõpuks palub andmed kustutada, ütleb riik: pöördu kohtusse, maksa 7200 eurot tagatisraha ja vaata ise, kuidas ellu jääd.
Eestis on olemas kõik ilusad sõnad – eraelu puutumatus, süütuse presumptsioon, isikuandmete kaitse, ajakirjandusvabadus, õigusriik. Aga mis juhtub siis, kui need kõik satuvad konflikti ühe inimesega, kes ei taha, et tema terviseandmeid, sotsiaalabi staatust, elukohta, kohtuasju ja peresuhete detaile avaldataks klikimagnetina meelelahutusportaalis?
Juhtub see, et sind lihtsalt müüakse maha. Ja kõik osalised – ajakirjanik, kohtunik, prokurör, AKI ja meediaomanik – vaatavad kõrvale. Või veel hullem – kirjutavad sellele alla.
Eraelu puutumatus? Ainult reklaamtekstis
Artiklid Elu24 portaalis kujutavad inimest „skandaalse ärinaisena“, „petise ja vargana“, „kohtust kõrvalehiilijana“, „isikuna, keda kaalutakse sundtoomisega kinni võtta“. Kõik see toimub enne, kui kohtuasjas on isegi esimene istung toimunud. Artiklid viitavad pooleliolevatele kriminaalmenetlustele, kohtuasjade numbritele, tervislikule seisundile, toimetulekutoetusele, elukohaandmetele ja veel enamale. Fotod, nimed, sotsiaalmeedia profiilid – kõik on letti visatud.
Kõik need andmed on GDPR järgi eriliigilised (art 9, 10), mille töötlemine ja avalikustamine ilma seadusliku aluseta on keelatud. Ent Eestis piisab sellest, et portaal on registreeritud “ajakirjandusena”, ja kogu kaitse kaob.
Kohtunik: “Avalik huvi kaalub üles”
Kõnealust juhtumit vaagis kohtunik Sten Lind (asi 1-25-XXXX), kelle määrusest selgub, et:
„Tegu on isikuga, kes on ise end avaliku tähelepanu alla seadnud“
„Meedia tohib isikut mainida, kuna temaga seotud vaidlused on avaliku tähelepanu objektiks“
„Ajakirjandusel oli õigus seda käsitleda, kuivõrd tegemist on olulise ühiskondliku teemaga.“
Tõlge: kui su nimi on juba Elu24s ära mainitud ja sinust on tehtud „skandaalne“, siis sellepärast tohib sind veel rohkem laimata. See on iseenda süü.
GDPR ei kehti, kui oled haavatav
Ajakirjanduslik „vabadus“ Eestis tähendab praktikas seda, et:
- võib avalikustada pooleliolevate krim-asjade andmeid, isegi enne kohtuotsust;
- võib levitada tervise- ja sotsiaalandmeid meelelahutusportaalis;
- võib luua teemalehti (profiile), mis seovad inimese alatiseks süüdistustega;
- võib keelduda eemaldamast vanu valesid, viidates „avalikule huvile“.
Selle asemel, et riik sekkuks ja rakendaks GDPR artikleid 17 (unustamine), 25 (by design, by default), 9 ja 10 (eriliigilised andmed), öeldakse inimesele: minge tsiviilkohtusse.
Tsiviiltee ei ole õiguskaitse
Aga tsiviilkohtus ootavad sind:
- 7200 € suurune tagatis (et üldse midagi arutataks);
- keeldumine esialgsest õiguskaitsest, kuigi kahju süveneb iga päev;
- aastatepikkune menetlus, mille ajal andmed jäävad üleval;
- posttraumaatiline stressihäire, depressioon ja töövõimetus, mille kulud ei huvita kedagi.
Eestis tähendab GDPR praktikas seda, et töövõimetu inimene peab palkama advokaadi, tasuma tuhandeid eurosid, läbima mitmeaastase kohtuprotsessi, et ehk ükskord, kuskil, keegi kustutab ühe artikli. Võib-olla.
Kellele see kasulik on?
See kõik ei ole juhus. See on ärimudel. Meediafirma saab:
- klikid ja reklaamiraha, sest pealkirjad nagu „Skandaalne ärinaine“ töötavad;
- ühiskondliku vaikimise, sest kes tahaks olla järgmine ohver;
- kohtute vaikiva heakskiidu, sest kõik „vabaduse nimel“.
Kuidas see erineb väljapressimisest?
Kas Eestis kehtib veel eraelu puutumatus?
Seda artiklit lugev inimene peaks endalt küsima:
“Kui homme kirjutatakse minust sarnane lugu – kas mind kaitseb Eesti riik? Või loetakse ka mind „avaliku elu tegelaseks“, sest ma töötan, loen uudiseid või olen kunagi midagi Facebooki postitanud?”
Kui vastus on “ei kaitse” – siis tuleb ausalt tunnistada: me elame süsteemis, kus seadused kehtivad ainult ametnikele, vabamüürlastele ja kurjategijatele, hullem kui maffia. Ja GDPR, mida peetakse kogu Euroopa Liidu andmekaitse nurgakiviks, ei kehti Eestis, kui see muutub ebamugavaks Elu24 või Postimehe jaoks.
Kui kohtunik, kes peaks olema põhiõiguste viimane kaitsja, kirjutab määruse, mis õigustab meelelahutusliku portaali kaudu eriliigiliste isikuandmete levitamist, siis ei ole enam tegemist õigusriigiga, vaid meediatööstuse diktatuuriga.
Kui GDPR ei kaitse haavatavat inimest, siis pole see seadus, vaid suitsukate.
Kujutage ette:
Teid tiritakse kohtu ette, aga mitte kohtusse, vaid Elu24 veergudele. Seal olete juba “süüdi”, pilt on suurelt üleval, terviseandmed laiali, isikuandmed detailselt ära toodud – ja kohtunik Sten Lind kirjutab alla, et kõik on okei. Ei, ta ei kohalda GDPR artiklit 9, ei artiklit 10, ega artiklit 17 (“õigus olla unustatud”) – sest Eestis ei kehti Euroopa andmekaitse määrus, kui sa oled vaene, haige või lihtsalt meediale ebamugav.
Kui sa pole Margus Linnamäe sõber – sind võib sitaga üle kallata kolm korda järjest ja vaadata, kas sulle see sobib. Kui ei sobi, siis tuleb uus artikkel: “Skandaalne ärinaine kaebab, et ei meeldi sitt!”
Kohtuniku loal meediaterror on lubatud
Sten Lindi määrus (1-25-XXXX) on ajaloos üks räigemaid näiteid, kus kohtunik legaliseerib meediaga organiseeritud jälitamise, vaimse vägivalla ja tahte vastase eraelu müügi. Määruses ei tehta vahet:
- kas isik on süüdi või mitte (karistusregister on tühi – mis sellest!),
- kas tegu on poolelioleva kriminaalasjaga (süü pole veel tuvastatud – kes see ikka ootab kohtut!),
- kas avaldatakse eriliigilisi isikuandmeid (tervis, vaimne seisund, sotsiaalabi – mis sest, klikid maksavad rohkem kui GDPR!).
GDPR? Mis GDPR?
Kuidas nii? Euroopa Liidu üldmäärus (GDPR) ütleb:
- Artikkel 9 – keelab eriliigiliste andmete töötlemise ilma selgesõnalise nõusolekuta;
- Artikkel 10 – kriminaalandmete kasutamine on lubatud ainult seadusega ja sihipäraselt;
- Artikkel 17 – õigus olla unustatud, kui andmetöötlus on ebaseaduslik;
- Artikkel 25 – privacy by default: isikuandmed ei tohi lekkida vaikimisi!
Aga Eestis? Eestis ütleb kohtunik Sten Lind: “Lõbus peab olema! Kui Lust tahab sinu kannatustest seriaali teha, siis see on tema ajakirjandusvabadus!”
Riigikohtunikud Hannes Kiris, Heili Sepp ja Saale Laos kiitsid heaks
Ja et asi oleks veel hullem, kolm Riigikohtunikku – Hannes Kiris, Heili Sepp ja Saale Laos – kinnitasid selle kõik. Nad lugesid määrust ja ütlesid: “Täitsa normaalne. Las ajakirjanikud müüvad inimesi nagu turul liha.”
Nad ei näinud probleemi selles, et:
- isikuandmed on avalikult Google’is, koos valeväidetega;
- artiklites on isik juba meedias süüdi mõistetud, kuigi kohtuprotsess käib;
- kasutatakse fotomaterjali tervise kohta, istungilt, Zoom’ist, kohtumaja koridorist;
- ohvril on 100% töövõimetus, dokumenteeritud PTSD ja raske depressioon (mõju meediarünnakutest), aga isegi kohtule öeldes ei tohi istungit kinniseks kuulutada – sest kellele sa kaebad, kui kõik kohtunikud on müügis?
Eraelu on äri, mitte õigus
Elame riigis, kus “avalik huvi” tähendab: “Kui sa sobid Lusti saatesse, oled avalik isik!”
Kui sa pole kuulus, siis sa ei ole mitte nähtamatu, vaid müügiartikkel. Sinu nimi, nägu, haiguslugu, kriminaalasja number, perekond, rahaprobleemid – kõik kuulub meediale. Sest “Eestis kehtib ajakirjandusvabadus isegi siis, kui see tähendab inimese hävitamist.”
Aga kui sa tahad vastata – öelda midagi sotsiaalmeedias – siis tuleb lähenemiskeeld.
Lõppsõna: Sten Lindi Eesti on õudusfilm
Kui kohtunik lubab sul ilma süüdimõistva otsuseta olla Elu24 kangelane – “skandaalne ärinaine, kes hiilib kohtust kõrvale”, “kaval petis, kes süüdistab kõiki teisi” –, siis me ei ela enam õigusriigis. Me elame klikidemokraatias, kus karistus määratakse pealkirjadega, mitte kohtulahendiga.
Ja kui kohtunik ütleb, et see ei ole tahte vastane eraellu tungimine, siis võib järgmiseks katsetada:
Kas kolme kopaga sitta näkku loopimine on äkki “arvamusvabadus”?
