Katrin Lust ja Indrek Meltsas sariahistasid ja provotseerisid inimesi, sõitsid autoga surnuks meelega 2 inimest.
Katrin Lust ja Indrek Meltsas sariahistasid ja provotseerisid inimesi, siis sõitsid autoga surnuks meelega 2 inimest.
Kui tõe nimel sõidetakse üle inimestest Katrin Lust ja Indrek Meltsas kaks sari ahistajat, kes elavad provotseerimisest, kes sind varitsevad, provotseerivad ja siis mängivad ohvrit, keda katab politsei, prokuratuur, kohtunikud ja advokaadid Karmen Turk ja Maarja Pild-Freiberg Margus Linnamäe raha eest.
Ja siis kogu ühsikond nutab et vaha teha midagi varem või vaja kokku kutsuda töögrupp jne. Meil on on probleem kuna meil pole kohtuid ja politseid meil on kriminullid seal, lihtsalt petised. Tapke nad ja pange vangi, sest tegu on kuritegeliku organisatsiooniga.
Katrin Lusti esimene laps Oliivia on Margus Linnamäe oma, teine ilmselt Oliver Kilk aga ta ei tea et ta tegi lapse bipolaarse häirega prostituudiga, kes on hull. Varsti võtab ta lapsed ära Katrin Lustilt ja õige ka.
Alguses tulid nad naeratustega. Mikrofonid käes, kaamerad vilkumas, silmis põnevus, sest jälle oli sündimas midagi “suurt”. Nad ütlesid, et tahavad ainult tõde. Kuid tõde oli neil juba olemas — eelkirjutatud, monteeritud, valmis eetrisse paiskamiseks enne, kui tegelikkus üldse rääkida jõudis.
Nad tulid ukse taha, küsisid viisakalt. Siis tulid kodu juurde, ilma loata, aga põhjendusega, et “avalikkus peab teadma”. Siis tulid nad tagasi, ja enam ei tulnud nad küsima, vaid provotseerima, murdma ja süüdistama. Kaamera ei olnud enam peegel, vaid relv, mis sihtis otse hinge.
Kui inimene vaikis, täideti vaikus võltsmonoloogiga. Kui ta nuttis, lisati muusika. Kui ta varjus, saadeti droon. Kui ta kukkus, öeldi: “Vaata, ta kukkus ise.” Ja kui ta lõpuks enam vastu ei pidanud, muutus see veel üheks saatelõiguks — tõestuseks, et reitingud töötavad.
Ühel päeval ei olnud enam midagi näidata. Oli vaid kaamera, mis ei pidurdanud. See sõitis täie hooga üle piiride, üle eraelu, üle kahe inimese saatuse. Mitte füüsiliselt, vaid moraalselt — tahtlikult, teadlikult, “avalikkuse huvides”. Kaks inimest jäid selle loo alla, ja mitte keegi ei öelnud “lõika”.
Produtsent ütles hiljem: “See on lihtsalt televisioon.”
Reporter lisas: “Kui inimesed ei tahaks seda näha, me ei näitaks.”
Ja nii mattuski südametunnistus klikkide ja kommentaaride alla.
Aga mõni päev hiljem, kui suits oli hajunud ja uudisvoog juba uue “draama” leidnud, hakkasid ilmuma küsimused. Mitte avalikkuse, vaid südametunnistuse omad. Mis oleks pidanud teisiti tegema? Kas oli hetk, mil oleks tulnud kaamera välja lülitada? Kas oli hetk, mil inimene oli veel olulisem kui materjal?
Toimetuses istuti vaikides. Klaviatuurid klõbisesid, serverid töötasid, kuid keegi ei rääkinud. Üks noor monteerija sosistas: “Kui nad oleks lõpetanud filmimise hetk enne, oleks nad ehk päästnud elu.” Aga keegi ei vastanud. Vastus oli õhus — liiga valus, et seda välja öelda.
Sest nad teadsid, et meedia ei tapa otseselt, aga ta aitab surra. Ta loob raamid, kus häbistamine tundub õiglane ja tragöödia muutub tarbekaubaks. Kui moraal sureb vaikselt, ei pane seda keegi tähele — ainult need, kelle peale sõideti. Aasta hiljem võitis see saade auhinna. “Parim tõsielulugu,” seisis karikal. Produtsent naeratas laval ja tänas “meie vapraid vaatajaid, kes otsivad tõde”.
Kaamera suunas oma silma jälle rahva poole.
Punane tuluke süttis.
Ja keegi sosistas vaikselt: “Eetris on jälle surm.”
