Kohtunik Dina Tali õigushariduse pankroti “tasemetöö” ja SLAPP ema vaigistamiseks prokurör Astrid Asi abiga
Kohtunik Dina Tali ja Eesti õigushariduse hindamatu „tasemetöö“ ja Õigushariduse pankrot: kuidas kohtunik Dina Tali ja prokurör Astrid Asi kasutavad kriminaalmenetlust emade vaigistamiseks.
Artikel on 100% tõene, kõik on tõendatud ja sellega ähvaradatakse ja viiakse läbi kuriteo menetlust ema suunas. Kohtunik Dina Tali ja peaprokurör Astrid Asi teevad emale SLAPP’i ehk ohvri vaigistamiseks kriminaalmenetlust. Igal ühel on meil kohustus kaitsa põhiseadusliku korda PS 54. Ja see artikkel kaitseb nõrgemaid ja kasutab TÕRJE PÕHIÕIGUST.
Kohtunik Dina Tali värske määrus ei ole õigusemõistmine, vaid poliitiline positsioon. See on ühe poole täielik, üksnes isa narratiivi põhjal kirjutatud monoloog, kus isegi elementaarset faktilist tasakaalu ei eksisteeri. Iga lause on kallutatud, iga väide tõendamata, ja iga järeldus eeldab, et “isal on alati õigus” – sõltumata tema tegevusest või selle puudumisest.
Newschannel.news ei ole kunagi emaga rääkinud.
Korruptsioon, võimu kuritarviatmine on 2025 aasta hetkeseis Eesti Vabariigi Õigussüsteemis, mis on läbi ja lõhki mäda, seda ei eksitseeri ja mitte keegi ei pea seda ei järgima ega alluma. Eesti Vabariigis ei kehti põhiseadus ega pole legitiimset kohut. Kohus ise ei järgi seaduseid ja teeb otsuseid suvaliselt kust parasjagu tuul puhub.
DINA TALI JA EESTI ÕIGUSHARIDUSE PANKROTI „TASEMETÖÖ“ – see paljastab midagi palju süngemat: meie õigushariduse ja kohtusüsteemi taseme.
Kohtunik Dina Tali hiljutine määrus ei paljasta üksnes ühe kohtuniku kallutatust ja õiguslikke loogikavigu, – see paljastab midagi palju süngemat: meie õigushariduse ja kohtusüsteemi taseme. See ei ole enam üksikjuhtum, vaid peegeldus süsteemsest hariduslikust ja institutsionaalsest läbikukkumisest.
KOOSTÖÖ – AINULT ÜHE POOLE KOHUSTUS
Kohtuniku Dina Tali määrusest selgub: koostöö on justkui ainult ema kohustus. Kaua kohtunikud neid emasid kohtunikud kotivad, kuna isa raha kott on suurem? Siia ritta sobivad paljud kohtunikud nagu Ahti Kuuseväli, Peeter Pällin, Dina Tali, Anna Liiv, Kaie Almere jne.
KOHTUNIK DINA TALI KIRJUTAB OMA MÄÄRUSES: -„LAPSEVANEMATE VAHELINE KOOSTÖÖ ON JÄTKUVALT PUUDULIK NING MÕISTLIKKU ARUTELU LASTESSE PUUTUVATES OLULISTES KÜSIMUSTES EI OLE TEKKINUD.“ JUSTKUI KOOSTÖÖ OLEKS ÜHE VANEMA TEHA. KUI ISA EI RÄÄGI KAASA, SIIS TÄHENDAB SEE KOHTUNIK DINA TALI SILMIS HOOPIS, ET EMA EI TOHIKS OTSUSTADA. KUI EMA SIISKI OTSUSE LANGETAB, ON
SEE KOHE „KONFLIKT“.
Kallutatud, ära ostetud, ebaasu kohtunik Dina Tali
Veel enam, Kohtunik Dina Tali loetleb ridamisi olukordi, kus kohus pidi andma esialgse õiguskaitse, sest ema ei andnud nõusolekut laste registreerimiseks või lühiajaliseks reisiks. Loogika? Laste huvides on rohkem reisida kui emaga kohtuda. Ning kui sissekirjutus on kuskil olemas, siis kindlasti peab teenuseid osutama hoopis teine vald. Topeltstandardite õpik.
Kohtuniku Dina Tali hinnangul on „alus vanemate ühise hooldusõiguse lõpetamiseks ka laste hariduse osas“. Põhjendus? Vanemad ei jõua kokkuleppele ühegi haridusasutuse osas ja tulevikus pole ka lootust. Seejuures märgib Dina Tali, et lasteaia vahetus võib olla mõistetav, kui õpetaja käitumises on probleem. Aga kui ema seda väitis ja oli lausa uurimine käimas, siis ei loe. Isa arvamus, et õpetajad on „õiged“, kaalus kõik muu üles. Tulemus: ema püüdlus lastele paremaid tingimusi otsida oli halb, isa Martin Tintsi silmade kinni pigistamine oli hea.
Ka koolivalikus kordub sama muster. Harju Maakohus peab mõistlikuks, et lapsed õpiksid kodu lähedal, et nad saaksid iseseisvalt kooli minna ja sõpru leida. Ema valis Tallinna Tehnikagümnaasiumi, kus laps saaks oma huvi tehnika vastu arendada. Kohus aga laidab selle maha – liiga kaugel! Samas isa MartinTints’i valitud kool asub samuti kaugemal, kuhu iseseisvalt liikuda pole võimalik. Huviringide kohta, mida kohus soovitab, pole keegi isegi välja selgitanud. Aga mis sellest – oluline on vaid, et isa variant peab peale jääma.
Kohtuniku Dina Tali hinnangul on „alus vanemate ühise hooldusõiguse lõpetamiseks ka laste tervise osas“. Näiteks toob Dina Tali, et ema viis lapsed teraapiasse, kus nad alguses abi said, kuid pärast konflikti enam ei viinud. Isa aga ei viinud neid terve menetluse jooksul üldse teraapiatesse, kuigi kõik spetsialistid seda soovitasid. Kohtuniik Dina Tali jaoks pole see probleem.
Kohus toob esile ka „märgilise“ juhtumi Tallinna Lastehaiglas, kus ema olevat keeldunud palatist lahkumast ja filminud isa, leides et tegemist on konfliktiga. Aga konfliktiks on vaja kahte poolt – ja
kõik teavad, et just isa Martin Tintsi käitumine tekitas stressirohke olukorra. Seda kinnitavad ka internetis vabalt kättesaadavad videod. Ometi on kohtunik Dina Tali jaoks süüdi ainult ema.
Kõnealuses perekonnaõiguslikus tsirkuses osalevad peategelastena IT ärimees rikas isa Martin Tints https://www.softwerk.ee/meist/ ja tema uus abikaasa Karin Tints (kasuema) koos advokaadi Katrin Paulusega, Advokaadibüroo EMERALD LEGAL OÜ (selle büroo asutaja on kurikuulus ja skandaalne Jurist ja advokaadibüroo Emerald Legal asutaja Robert Sarv ). Need kolm on loonud täiesti omaette süsteemi, kus laste huvid eksisteerivad ainult ettekäändena. Tõelised mängud käivad isa reputatsiooni ja kontrolli üle, ning kui keegi julgeb seda välja öelda, saab kiirelt kohtult korralduse suukorvistamiseks.
Martin Tints töötab Softwerkis ning tegeleb seal juhatuse liikme ja tehnilise arhitekti rolliga.
“Martin Tints – juhatuse liige, tehniline arhitekt” https://www.softwerk.ee/meist/
Kui ettevõtte juhatuse liige, nagu Martin Tints Softwerkis, satub avalikkuse ette seoses perevägivalla, laste väärkohtlemise või hooldusõiguse vaidlustes valetamise süüdistustega, pole see enam ainult tema isiklik asi. Ettevõtte maine ja usaldusväärsus on tänapäeval tihedalt seotud sellega, milliseid väärtusi ja käitumismustreid juhid ise kannavad. Rahvusvahelisest praktikast on teada, et juhi eraelulised skandaalid – eriti need, mis puudutavad eetikat, laste õigusi või vägivalda – võivad viia klientide ja koostööpartnerite lahkumiseni, avalikkuse pahameeleni ning isegi tulukaotusteni.
Näiteks:
- Uberi asutaja Travis Kalanicki eraelulised ja töökultuuri puudutavad skandaalid (töötajate ahistamine, toksiline juhtimiskultuur) viisid tema sunnitud lahkumiseni, kuna ettevõtte maine sai tugevalt kannatada.
- Papa John’si asutaja John Schnatter oli sunnitud juhikohalt lahkuma pärast isiklikke rassistlikke kommentaare, mis mõjutasid ettevõtte müüki ja aktsia hinda.
- Eestis on samuti ette tulnud, et ettevõtte juhid on sattunud avalikkuse huviorbiiti seoses väärkohtlemise või ebaeetilise käitumisega, mis on pannud ettevõtteid avalikult distantseeruma või juhtkonda vahetama (vt nt Nõmme Kalju FC juhtumi kajastust 2023).
Vahemärkus, see on lausa rõve ja räige mida teeb kohtunik Dina Tali! Igal ühel on TÕRJE PÕHIÕIGUS! Selline tegevus ei ole mitte õigusemõistmine, vaid õigusvastane rünnak kodaniku põhiväärtuste ja inimväärikuse vastu. Igal inimesel on tõrje põhiõigus! Kui riigivõim, sealhulgas kohtunik, ohustab põhiseaduslikke õigusi, siis on inimesel õigus ja kohustus end kaitsta – ka kohtu kuritarvituse eest. See ei ole enam kohtuotsus – see on võimu kuritarvitamine, mille vastu on lubatud ja vajalik tõrje.
Igal inimesel on TÕRJE PÕHIÕIGUS – eriti olukorras, kus kohtunik kasutab oma ametipositsiooni eravaldkonna emade vastu, kaitsva määruse asemel SLAPP-vormis rünnakuks.
Selle asemel, et kaitsta emade õigusi laste huvides, algatab kohtunik DIna Tali eks kothuniku ja praeguse peaprokuröri Astri Asi abiga ema vastu kättemaksuliku krimiaalmenetluse, mis on oma sisult repressiivne SLAPP (Strategic Lawsuit Against Public Participation) – suunatud ohvri vaigistamisele, mitte õigusemõistmisele. See ei ole kohtuotsus, vaid õiguse vastane relv, mis on suunatud otse kodaniku suukorvistamisele ja eneseväljenduse karistamisele. See on karistatav ja põhiseadusvastane. SLAPP ON TÄNA õigussüsteemis ametnik poolt kuritarviatud kättemaksu skeem.
Veel ühe etteheitena märgib kohus, et ema on avaldanud infot sotsiaalmeedias, kuigi see on keelatud. Laste huvide vastu olevat, kui pereprobleeme jagatakse avalikult. Tõsiasi, et lastel endil pole sellest aimugi ja tegelikku kahju pole tõendatud, ei huvita kohut. Tähtis on vaid, et ema tuleb raamidesse suruda, sest kohtu enda korruptiivsus peab jääma saladuseks!
Kõik see kokku loob selge mustri: isa kõik sammud on „põhjendatud kahtlused“, ema omad „reaktiivne konflikt“. Kui isa paneb lapsed teise eelkooli – normaalne. Kui ema viib lapsed arsti juurde – liigne emotsionaalsus. Kui isa vaikib – siis on ema süüdi, et ta „otsustab üksi“. Kui isa esitab isegi ebanormaalseid süüdistusi – on need „tõsiseltvõetavad mured“.
Dina Tali on ebaaus kohtunik. See ei ole neutraalne kaalumine, vaid süstemaatiline kallutatus.
Haridus peaks andma inimesele analüütilise võime hinnata olukorda võrdselt ja erapooletult. Kui aga kohtunik loeb isa sama käitumist „analüüsiks“ ja ema puhul „konfliktiks“, siis näitab see, et ülikool on valmistanud ette spetsialisti, kes suudab topeltstandardid esitada õigusliku argumentatsioonina. See ei ole enam teadmiste puudus, vaid oskuslik eneseõigustamine – mida ilmselt hinnatakse juba üliõpilastöödes.
Kui ülikoolid suudavad ette valmistada kohtuniku, kes peabki sellisel tasemel argumentatsiooni piisavaks, siis on raske mitte küsida: mida õigusteaduskonnas üldse õpetatakse? Kas seal jagatakse diplomit selle
eest, et tudeng suudab ära tsiteerida ühe paragrahvi ja selle kohe valesti rakendada?
Kui kohtunik Dina Tali suudab määrust põhjendada varasemates kohtuasjades juba läbi vaieldud asjaoludega ning ei tunne piire, mida seadus talle menetluse korduvuse osas seab, siis ei ole see enam lihtsalt isiklik eksimus. See näitab, et süsteem on loonud kohtuniku, kes ei tunne ega tunnista menetlusõiguse elementaarseid printsiipe. See tähendab, et haridus on olnud puhas formaalsus, mitte tegelik kompetentsi kujundamine.
Kohtunik Dina Tali määrus on nagu Eesti õigushariduse „tasemetöö“, kus iga vale vastus loetakse õigeks, kui see vaid mahutatakse mugavalt „laste huvide“ sildi alla. Kui kohtunik ei tee vahet hooldusõiguse
ja otsustusõiguse vahel, põhjendab otsust topeltstandarditega ning lahendab uuesti juba lahendatud küsimusi, siis pole see enam ainult tema probleem. See on õigushariduse kvaliteedi peegel – ja kahjuks
näitab see peegel, et süsteem toodab kohtunikke, kes ei ole võimelised isegi algtaseme loogilist järjepidevust hoidma. Kui selline on meie kohtunike tase, siis milline peab olema õigusteaduse diplom?
KOHTUNIKU KOHUSTUS ON JÄRGIDA SEADUST, MITTE SISSETUNNET
Põhiseaduse § 3 lõige 1 sätestab, et riigivõimu teostatakse üksnes põhiseaduse ja sellega kooskõlas olevate seaduste alusel. See kehtib ka kohtuvõimu kohta. Samuti sätestab kohtute seaduse § 3 lõige 2, et kohtunik on seaduse ees sõltumatu ja allub üksnes seadusele. See tähendab, et kohtunikul puudub õigus langetada otsuseid oma sisetunde, maailmavaate või „intuitsiooni“ alusel – iga otsus peab olema objektiivselt põhjendatud, õiguslikult korrektne ja kooskõlas kehtivate seadustega.
Kui kohtunik lahendab asja ilma seadusliku aluse ja põhjenduseta, kaldudes eraeluliste hoiakute, oletuste, „võimalike ohtude“ või eelarvamuste poole, siis ei ole see kohtumõistmine, vaid põhiseadusvastane tegevus. Selline tegevus võib kujutada endast kuritegu – võimupiiride ületamist või isikuandmete ebaseaduslikku töötlemist, sõltuvalt asjaoludest.
ÕIGUS TÕRJELE, KUI KOHTUNIK RIKUB SEADUST
Kui kohtunik ei järgi seadust ja langetab määruseid oma sisetunde, maailmavaate või isikliku eelarvamuse alusel, siis ei ole see enam õigusemõistmine – see on õigusvastane rünne inimese põhiseaduslike õiguste vastu.
Karistusseadustiku § 28 kohaselt ei ole tegu karistatav, kui see on toime pandud õiguspärases tõrjes – see tähendab rünnaku tagasilöömist, mis on suunatud isiku või muu hüve vastu. Kui kohtuniku tegevus ohustab inimese õigust tervisele, eraelule või seaduslikule kaitsele, siis tekib õigus ja vajadus kaitsta end seaduslikult, ka aktiivselt.
Põhiseaduse § 54 sätestab selgelt: “Kui muud vahendid ei aita, on igal kodanikul õigus ja kohustus osutada põhiseadusvastasele tegevusele vastupanu.” See puudutab ka kohtunikke, prokuröre ja ametnikke, kui nad kuritarvitavad oma võimu ega täida seadust.
Aga kuhu kaevata, kui kohtunik kaitseb prokuröri, prokurör kaitseb kohtunikku ja kõik on seotud ühte ringkaitsesse? Kuidas saab kodanik otsida kaitset, kui süsteem kaitseb ainult iseennast? Selline süsteem ei ole demokraatia ega õigusriik, vaid institutsionaliseeritud karistamatus.
Kui kohtunike tegevus on süsteemselt seadusvastane ja seadusi ei kohaldata enam inimestele võrdselt, siis tuleb esitada väga lihtne küsimus: milleks meil üldse seadused? Kelle jaoks need on kirjutatud, kui kohtunik võib neid eirata?
Kui Eesti kohtusüsteem ei täida enam oma põhiseaduslikku rolli õigusemõistjana – kui ta on muutunud tööriistaks, millega rikutakse kodanike õigusi –, siis tuleb see süsteem ajutiselt peatada või täielikult reformida. Sest kohtusüsteem, mis ei järgi seadusi, on suurem oht kui seaduste puudumine.
