Kuidas Halduskohtu kohtunik avalik teenistuja Janek Laidveest sai narkokunn või hoopis tööõnnetus?
Kõik algab päevast, mil õiguse tempel muutus tolmuseks laboriks.
Kui teised valmistuvad kohtuistungiks, siis Janek Laidvee valmistub – motivatsiooniks. Mõni loeb seadust, tema loeb pulbrit.
Janek Laidvee, Eesti kohtute „Tony Montana“, ei tegele enam seaduse tõlgendamisega – ta tõlgendab reaalsust. Tema töövahenditeks ei ole enam paragrahvid ja tõendid, vaid valge tolm ja sisemine veendumus, et tema ongi õiguse kehastus.
Kui küsida, miks otsused tunduvad vahel irratsionaalsed, võib vastus olla lihtne – kõrgem inspiratsioon tuleb kõrgemalt kui seadus.
Kohtuhoone koridorides räägitakse, et Janek Laidvee otsused sünnivad täpselt kolmel hetkel:
kui pulber on laual, suits on õhus ja seadus on “liiga igav, et teda lugeda.”
Keegi ei tea, kas see on nali või uus töömeetod.
Eesti kohtusüsteem on saanud uue doktriini: “Pulbriline õiglus – kiire, julge ja jälgi jätmata.”
Aga kes vastutab, kui õiglus lendab õhku nagu aur?
Kas Janek on narko-kunn, kes juhib süsteemi, või narkomaan, kes on süsteemi ohver?
See küsimus jääb õhku – koos tolmuga, mis katab seaduseraamatud ja süüdimõistetute apellatsioonid.
“Õigus ei kao, ta lihtsalt aurustub,” ütleb allikas, kes palub jääda anonüümseks, sest kardab, et tema toimik võib kaduda nagu üks gramm paberil.
Satiiriline moraal: Eesti õiguse alus on selgus ja kainus. Kui mõlemad kaovad, jääb alles vaid tolm ja hüüd „Ma olen seadus ise!“
GDPR ehk isikukaitse seadus vahepalana: kui seadust ei loe, siis guugelda
Siin maal on andmekaitse nagu turvamees, kes vaatab vargust pealt ja palub hiljem vaiksem olla.
Andmekaitse amet (libaamet AKI) väidab: „Meie töö on tasakaal.“ Tähendab: tasakaalustame ohvri ära.
GDPR art 5, 9, 17 (loe: eesmärgipärasus, eriliigilised andmed, õigus olla unustatud) peaksid kaitsma inimest,
aga kohtunik Jaanus Laidvee koolkonnas on see riigilõivuga luksusteenus: „Kas 20 eurot on makstud? Ei? Siis privaatsust pole olnud.“
Ja kui põhajliku kaebust ei viitsi lugeda, on Google esimene rida alati abiks.
Uus tõe-standard: „Kui ei saa aru, guugelda. Kui ikka ei saa, tagasta.“
Nii sünnibki algoritmiline õiglus: otsingumootor otsustab, kelle eraelu on avalik kaup.
Kohtu-klubi sisereeglid (satiiriline koodeks)
- § A1 – Sisemine veendumus > seadus. Kui paragrahv segab, joonista uus reaalsus.
- § A2 – Avalik huvi = klikkide huvi. Kui lugu müüb, ongi „avalik“.
- § A3 – Ohver maksab. Päris kaitse algab neljakohalisest depoost.
- § A4 – Andmed on vabad. Eriliigilised? Ainult kui see rikub narratiivi.
- § A5 – Vabandust ei tule. Unustamine on kasutaja poolne funktsioon, mitte kohtu oma.
Kohtunik Janek Laidvee lõputseen: pulber, pitsat ja pitser
Õhtu saabub. Jaanus Laidvee paneb punkti – mitte lauses, vaid laual.
Pitsat templile, pitser määrusele, ja õiglus lendab nagu aur.
Hommikul küsitakse: „Kus on GDPR?“ Vastus: „Cache’is.“
Päriselus tähendab see, et inimese maine elab igavesti, kui see teenib reklaamiraha ja loob avalikku huvi.
Satiiriline moraal: Õigusriigi kaks alust on selgus ja kainus. Kui mõlemad kaovad, jääb järele vaid tolm ja hüüd:
„Mina olen seadus!“
„GDPR, aga päriselt“ (õigusteadliku lugeja rõõmuks)
Art 5 – Isikuandmeid tuleb töödelda seaduslikult, õiglaselt ja läbipaistvalt, eesmärgipäraselt ning minimaalses mahus.
Art 9 – Eriliigiliste andmete (nt tervis, veendumused, eraelu, sotsiaalne staatus) töötlemine on rangelt keelatud, v.a seadusega sätestatud erandid.
Art 17 – Õigus olla unustatud: igaühel on õigus nõuda oma andmete eemaldamist, kui nende avaldamine ei ole enam õigustatud või avalik huvi on nõrk.
Art 10 – Andmete töötlemine seoses süüdimõistvate kohtuotsustega on lubatud üksnes ametiasutuste järelevalve all ja ainult juhul, kui isik on tegelikult süüdi mõistetud.
Seega – kui inimene ei ole kohtuotsusega süüdimõistetud, on igasugune tema nimetamine “petturiks”, “kurjategijaks” või “vargaks” meedias otsene GDPR-i ja Põhiseaduse § 22 rikkumine, mis sätestab süü presumptsiooni ja õiguse au ning hea nime kaitsele.
Riigi positiivne kohustus on tagada, et neid põhimõtteid reaalselt rakendataks, mitte suruda ohvreid maksma oma põhiõiguste eest.
Inimese väärikus ja eraelu kaitse ei ole müügiartikkel, vaid riigi põhikohustus.
Loe lisaks:
