Kohtunik Tarmo Tina tunnistas vande all, et Talle kehtivad teised seadused kui Eesti kodanikule.
Kui kohtunikud ja prokurörid moodustavad ühise kaitseringi, siis on seadus ainult relv nende käes. Tegu on kriminaalasjaga, milles puudub igasugune kriminaalkooseis, lihtsalt prokurörid Paul Pikma, Toomas Tomber ja kohtunikud Liina Naaber-Kivisoo, Vallo Kariler, Tarmo Tina , Olev Mihkelson ja Marju Persidskaja mängivad ebaseadusliku kohut. See on riigi raha väärkasutamine enda isiklikes huvideks, ja pärise kurjategijad ise mõistavad kohut ja ränkasid kuritegusid nagu Pihlakodus vägistamine ja autoga surnuks sõitmised jäetakse üldse menetlemata.
See kõik ise kokku on Õigussüsteemi organiseeritud kuritegevus. Parimal juhul on Annika Urm see, kes suudab selle avalikusele tuua iga päev samm haaval ja see on väga mõjus relv, korruptsioon kardab valgust! Täname Annika Urm’i selle raske ja koormava ja ebaõiglase töö eest.
Kohtunik Tarmo Tina tunnistas vande all, et talle kehtivad teised seadused kui Eesti kodanikule
Kohtunik Tarmo Tina tunnistas avalikul istungil 15. septembril 2025 vande all, et „talle kehtivad teised seadused ja tema nimi tuleb googeldades satiiriga välja“. Selline lause ei ole juhus ega nali – see on otsene ülestunnistus, et kohtunik peab end seadusest kõrgemaks. See paljastab süsteemi, kus seadus ei käi võrdselt kõigi kohta. Meie uurimus ei räägi pelgalt ametlikest eksimustest — need dokumendid ning menetlusmaterjalid viitavad põhjendatud kahtlustele organiseeritud koostöö kohta prokuratuuri, meedia, politsei ja kohtunike vahel, mille eesmärgiks on kriitikute, ohrvite, tavaliste isikute vaigistamine, kuna Meedia soovib müüa skandaale ehk inimeste eraelu, mis on keelatud ja selle on kohtunikud kaasaaidanud. Ja praegu nad kaitsevad ainult oma huvie ja väänavad seadust kuidas neile kasulik.
Eesti põhiseadus aga ütleb vastupidist: iga avalik võim peab alluma seadusele. Põhiseaduse § 3 lõige 1 sätestab selgelt, et „riigivõimu teostatakse üksnes seaduse alusel“. See tähendab, et ka kohtunik ei või otsustada oma äranägemise järgi, vaid ainult seaduse ja tõendite põhjal.
Põhiseaduse § 146 ütleb, et „õigust mõistavad ainult sõltumatud kohtud“ ning kohtunik on sõltumatu oma otsustes, kuid ta on seotud seaduse ja põhiseadusega. Kui kohtunik tegutseb väljaspool seadust või eirab põhiseadust, siis ta ei täida enam õigusemõistmise, vaid võimu kuritarvitamise rolli. Tarmo Tina on seda teinud järjepidevalt, rikkudes kohtuniku vande sisu, mis kohustab teda tegutsema ausalt, õiglaselt ja seaduse järgi.
Annika Urmi 29-leheküljeline kaebus oli täpne, tõendatud ja juriidiliselt korrektselt viidatud dokument, mis kirjeldas, kuidas kannatanuks oli terve pere. Selle asemel, et menetleda kaebust vastavalt Põhiseaduse § 15, mille järgi igaühel on õigus pöörduda kohtusse, Tarmo Tina keeldus kaebust sisuliselt arutamast, põhjendades, et GDPR, Isikuandmete kaitse seadus (IKS) ja põhiseaduse § 26 „ei kehti tavalisele inimesele“.
See on seaduse rikkumine, sest põhiseadus ja GDPR kehtivad kõigile võrdselt. Põhiseaduse § 12 sätestab, et „kõik on seaduse ees võrdsed“ ning EL isikuandmete kaitse üldmäärus (GDPR art 1 ja art 9) tagavad igale inimesele õiguse oma eraelu ja tundlike andmete kaitsele.
29-leheküljeline, detailselt tõendatud kaebus, mis kirjeldas pere kui kannatanute olukorda, jäi sisuliselt tähelepanuta ning õiguskaitse ei taganud neid põhiõigusi. Samal ajal, kui kriitika puudutab ametnikke endid, rakendatakse seadusi valikuliselt ning algatatakse menetlusi, mis sarnanevad strategilistele hagi- ja kriminaalrünnakutele – käitumisele, mille tunnusjooned vastavad organiseeritud ja koordineeritud tegevusele huvide kaitsmiseks. Tehakse SLAPP Kriminaalkaebusi endiste ja praeguste peaprokuröridega, kes kõik on omavahel kollegid, Astrid ASI, Andres Parmas ja Liina Naaber-Kivisoo.
Selline olukord ei ole üksnes väärkohtlemine; see on süsteemne oht õigusriigi toimimisele. Kui seaduse rakendamine sõltub isikust, mitte normist, kaotab riik oma legitiimsuse. Meie materjalid ja toimikuid näitavad, et tegemist ei pruugi olla juhusliku koostoimimisega, vaid korrapärase, organiseeritud praktikaga, mis nõuab kohest ja põhjalikku selgitamist.
Kui aga Google’i otsingus ilmus Tarmo Tina nimega artikkel esikohale, muutus tema seisukoht täielikult.
Siis muutus GDPR äkitselt “kehtivaks”, eraelu kaitse sai “püha õiguseks” ja sõnavabadus muutus “kuritegelikuks”.
Ta otsustas, et tema puhul tuleb artiklid eemaldada ja kriitika vaigistada, kuigi samadel asjaoludel oli ta varem otsustanud Annika Urmi kahjuks ja kuulutanud, et „ei kohus ega meedia saa ega või kirjutada ümber ajalugu“. Selline topeltstandard ja seaduse valikuline rakendamine on vastuolus põhiseaduse § 3 ja § 146-ga, mis nõuavad, et kohtunik allub seadusele, mitte ei tõlgenda seda vastavalt isiklikele huvidele.
Kohtunik ei ole kunagi seadusest kõrgem. Tema kohustus on otsustada tõendite, põhiseaduse ja rahvusvaheliste konventsioonide järgi, mitte emotsiooni, poliitika või isikliku maine kaitse alusel.
Tarmo Tina rikkus seda kohustust teadlikult – jättes tähelepanuta tõendid, eirates kaebuste sisu ja tõlgendades seadust valikuliselt. See näitab erapooletuse kaotust, võimupositsiooni kuritarvitamist ja korruptiivset mõtteviisi, kus kohtunikust saab süsteemi kaitsja, mitte õigusemõistja.
Eestis kehtib Põhiseaduse § 13, mille järgi riik peab kaitsma igaühe õigusi ja vabadusi. Kui kohtunik ise neid õigusi rikub, siis ei toimi enam põhiseadus ega õigussüsteem.
Tarmo Tina juhtum ei ole enam lihtsalt ametivääratus – see on süsteemne põhiseaduslik kriis, kus kohtunik eirab oma ametivannet ja tegutseb väljaspool seadust.
Selline kohtunik ei täida õigust, vaid simuleerib õigusemõistmist, kaitstes iseenda ja oma kolleegide huve, mitte kodanikku, kelle õigusi ta on kohustatud kaitsma.
Kohtunik Tarmo Tina teod ei ole enam pelgalt ametialased rikkumised – need on põhiseadusvastased teod, mis viitavad korruptiivsele käitumismustrile ja huvide konfliktile. Kui kriitika puudutab teda ennast, tõlgendab ta seaduse ümber; kui ohvriks on kodanik, kustutab ta õiguse mõiste üldse ära. See on ohtlik pretsedent ja selge tõend sellest, et Eesti kohtusüsteemis ei toimi enam võrdsus ega sõltumatus, vaid seaduse kauplemine mõju ja tuttavuste järgi.
Eesti Vabariigis ei kehti õigussüsteem ja sellel pole enam legitiimsust, kuna põhiseadus lihtsalt ei kehti! Ametniku on haaranud ebaseaduslikult võimu.
Neli kohtunikku – Liina Naaber-Kivisoo, Vallo Kariler, Tarmo Tina ja Olev Mihkelson – on väidetavalt kannatanud satiiriliste artiklite ja A. Urmi ajakirjandusliku eksperimendi tõttu.
Ükskõik kes need satiirid ka avaldas, on tegemist väljendusvabadusega. Sõnavabadus on tagatud Põhiseaduse § 45 ja Euroopa Inimõiguste Konventsiooni artikliga 10. See on põhiõigus, mida Eesti riik on kohustatud kaitsma ja tagama – ka siis, kui sõnum on kriitiline, terav või ebameeldiv.
Kuidas said üldse neli kohtuniku alusta kriminaalasi, millel puudub koosseis? Algatajad neli kohtunikku (Liina Naaber-Kivisoo, Vallo Kariler, Tarmo Tina ja Olev Mihkelson), kelle varasemates menetlustes Annika Urm suhtes seadusi ei rakendatud ja põhiõigusi ei tagatud.
Nüüd, kui kriitika puudutab neid endid, kehtivad neile äkitselt kõik seadused ja sõnavabadus kriminaliseeirtakse vägisi ja selle kriminaalasja raames on juba toime pandud vähemalt 3-4 kuritegu.
Annika Urmi põhiõigusi – sealhulgas süütuse presumptsiooni, eraelu puutumatust ja isikuandmete kaitset – ei ole Eesti Vabariik siiani taganud. Tema õigusi on rikutud süstemaatiliselt juba üheksa aastat. Mitte ükski kohtunik ei ole sekkunud. Mitte ükski riigiasutus ei ole teda kaitsnud. Kõik õiguskaitsevahendid on ammendunud. Käimas on umbes 50 menetlust paraleelselt. Mitte üks kohtunik ei põhjust tagada Annika Urm põhiseadusets ja GDPR tulenevaid õigusi s.h. õigus pöörduda kohtusse.
See on väga tõsise märk et meil lokkab korruptsioon, et siin on kohtunikel isiklik huvi ja soov vaigistada kriitikat ja ohvrid terroriseerida haigkes ja vangi sõna vabaduse eest!
Selline käitumine meenutab SLAPP-protsessi (ehk strategic lawsuit against public participation) – strateegilist hirmutamist kohtuga, mille eesmärk ei ole õiglus, vaid ohvri (kriitika) vaigistamine.
See ei ole demokraatlikule riigile kohane. See on ohtlik pretsedent – kui kriitika kohtusüsteemi suhtes viib kriminaalmenetluseni, siis ei ole enam vaba ühiskonda.
Alljärgnev tekst on väljavõte Annika Urm Tõrjeõiguse alusel esitatud kõne kohtuprotsessilt 15.09.2025 TARTU MAAKOHTUS:
See, mida ma praegu teen, on minu põhiseaduslik tõrjepõhiõigus – õigus end kaitsta, kui riik kohus või advokaat seda ei tee ja mind ei kaitse. See ei ole solvamine, vaid enesekaitse.
See on minu PS § 54 ja KarS § 28 alusel tõrjepõhiõigus – ma ei saa vaikida, kui mind ei kaitsta.
Ükskõik kes need satiirid ka avaldas igal juhul on see sõnavabadus. Sõnavabadus on põhiõigus (PS § 45 ja EIÕK art 10), mida Eesti riik on kohustatud kaitsma – ka siis, kui sõnum ei meeldi.
Sõnavabadus, on tagatud Põhiseaduse § 45 ja Euroopa Inimõiguste Konventsiooni artikliga 10.
Kuidas sai üldse alusta kriminaalasi, millel puudub koosseis? Algatajad neli kohtunikku (Liina Naaber-Kivisoo, Vallo Kariler, Tarmo Tina ja Olev Mihkelson), kelle varasemates menetlustes minu suhtes seadusi ei rakendatud ja põhiõigusi ei tagatud.
Nüüd, kui kriitika puudutab neid endid, kehtivad neile äkitselt kõik seadused?
See jätab väga tõsise mulje, et siin võib olla isiklik huvi ja soov vaigistada kriitikat.
Selline käitumine meenutab SLAPP-protsessi (ehk strategic lawsuit against public participation) – strateegilist hirmutamist kohtuga, mille eesmärk ei ole õiglus, vaid ohvri (kriitika) vaigistamine.
See ei ole demokraatlikule riigile kohane. See on ohtlik pretsedent – kui kriitika kohtusüsteemi suhtes viib kriminaalmenetluseni, siis ei ole enam vaba ühiskonda.
Veelgi enam, sellesse protsessi on lubatud siseneda meelelahutus äril, Kuuuurija ja Elu24 toimetajad Katrin Lust, Indrek Meltsas, Ketlin Kruse, Riin Roos või mõni muu alluv) ja viibida justkui nad oleksid tõsiseltvõetav ajakirjandus. Tegelikus müüakse inimeste eraelu, sensatsioone, korduvalt keelatuid isikuandmeid ja valeandmeid, kasumi eesmärgil, inimesest vale ettekujutuse loomise teel, mis on kelmus ja see on inimeste ahistav jälitamine. Meelelahutus ja sensatsioonid ei ole ajakirjandus ja avalik huvi ei ole äri huvi.
Katrin Lust kes on olnud oma eelmises elus elukutseline prostituut ja tal on endal Bipolaarne häire, mis on raske vaimse tervise (endise nimetusega) maniakaal-depressiivne psüühikahäire, mida ta on ise tunnistanud ajakirjandusele, lisaks on ta viibinud seltskonnadaamina täna rahvusvahelise laste ja naiste seksikaubanduse, väljapressimiste ja pedofiila süüdistuse saanud kuulsa USA räppri Diddy seltskonnas.
Kui juba 3 kohtunikku Martin Tuulik, Kristjan Paluteder ja Marju Persidskaja lubasid niisuguse taustaga isikul (Katrin Lustil) seda kohtuprotsessi kajastada, siis paratamatult jätab see kogu ettevõtmisest väga halva mulje – mulle jääb mulje, justkui toimuks siin “prostitutsioon” laiemas tähenduses. Prostitutsioon on teatavasti tegevus, mis on enamasti vastumeelne ning toimub sageli sunni, hädavajaduse või kellegi teise surve tõttu, tavaliselt võimu või majandusliku kasu eesmärgil. Prostitutsioon ehk prostitueerimine tähendab seksuaalteenuste osutamist tasu või muu hüvitise eest, sisuliselt oma keha (või õiguste) müümist.
Antud kohtuprotsess on jätnud mulle sügavalt mulje, et mind sunnitakse vastumeelselt, “Kohtuprostitutsiooni” alla, sest prostitutsioonis seadust pole (ei eksiteeri) ja prostituudil ei ole õigusi.
Sama tunnen mina siin protsessis olles. Miks ma nii tunnen? Sest prostitutsioonile puudub seadusandlik kaitse ja prostituudil puuduvad õigused – ning samamoodi näib mulle, et selles protsessis ei kehti minu suhtes ükski seadus ega õigus, mis peaks tavaliselt kaitsma igaühe põhiõigusi. Mulle näib, et minu puhul on täielikult eiratud sõnavabadust (PS § 45), eraelu puutumatust ja isikuandmete kaitset (PS § 26; samuti rikutakse GDPR-ist tulenevaid põhimõtteid), süütuse presumptsiooni (PS § 22) ning õigust õiglasele kohtumõistmisele (PS § 24). Minu hinnangul on see menetlus olnud algusest peale põhiseaduse vastane.
Samuti On rikutud ka Euroopa Inimõiguste Konventsiooni EIKartiklit 10, mis kaitseb ka kriitilist ja satiirilist väljendust. ÜRO kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvahelise pakti art-s 19 ning Euroopa Liidu põhiõiguste harta art-s 11.
Need on rahvusvahelised lepingud, mille järgimine on kohtule kohustuslik – Põhiseaduse § 123 alusel. Samuti on kohutsulik EIK praktika.
Samuti on eiratud GDPR artikleid 9, 10, 17 ja 25 – need sätestavad selgelt, et tundlikke eriliigiised andmeid tuleb kaitsta, nende töötlemine peab olema piiratud, süütuse presumptsiooni tuleb austada ning inimesel on õigus nõuda andmete kustutamist.
Need reeglid kehtivad ka siin – ka Eesti kohtus.
Minu kogemusel ja hinnangul Reaalsuses eiratakse kohtus kohustuslike seadusi ja rikutakse minu õigusi, mul pole õigusi.
Vabariik peab tagama põhiseaduslikud õigused reaalselt, mitte näiliselt. Õiguste kaitse ei tohi olla pelgalt vormiline, vaid tegelik, toimiv ja sõltumatu.
Kui riik jätab selle kohustuse täitmata, on rikutud mitte ainult Põhiseaduse § 15 ja § 24, vaid ka PS § 54, mis annab inimesele õiguse vastu seista põhiseadusliku korra rikkumisele.
Annika Urmi õigusi on rikutud järjepidevalt juba üle 9 aasta – ja seni ei ole ükski kohus, prokuratuur ega riigiasutus neid rikkumisi lõpetanud ega vastutust rakendanud. Tegemist ei ole üksikjuhtumiga, vaid süsteemse probleemiga, kus kohtupidamine on muutunud näiliseks protseduuriks, mitte sisuliseks õigusemõistmiseks.
Selline olukord on vastuolus ka Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikaga, mille kohaselt:
- Õigus kohtule tähendab reaalset ja tõhusat kaitset, mitte illusiooni (vt Artico vs. Italy, Airey vs. Ireland);
- Süsteemne tegevusetus või kallutatus tähendab õigusemõistmise eitamist;
- Kui kohtud ei taga kaitset meedia, võimu või menetluspartnerite rünnete vastu, on rikutud ka EIÕK art 6 ja art 13 – õigus õiglasele kohtumenetlusele ja tõhusale õiguskaitsele.
Minu esitatud tõendeid ja taotlusi kohus ja kohtuniku ei arvestata;ekspertiisid on subjektiivsed väljamõeldised, mis eiravad riiklikul tasemel dokumenteeritud fakte ja tõendeid
Mind sunnitakse ähvarduste saatel, et mind sundtuuakse kohtusse, millega mind hirmutatakse ja luuakse kohtust kui vägivaldset organisatsiooni, ja see läheb kõik vastuollu minu südametunnistuse ja Kõiksuse reeglitega.
Juba ainuüksi fakt, et siin kohtuistungil osalejad ei julge kaamerasse oma tervet nägu näidata, jätab mulle mulje, et siin viikase läbi pettust, sest aus ja südametunnistusega inimene ei karda mulle silma vaadata ja olla nähtav. Selline varjamine tekitab paratamatult mulje, et selles protsess on midagi ebaausat, häbiväärset, mida tahetakse varjata.
Kui seda protsessi kajastab endine prostituut ja vaimse psüühika häirega isik Katrin Lust oma armukese Margus Linnamäe meelelahutus kanalite kaudu; kui protsessi osalised ei julge oma nägu näidata; ning kui mind kogu menetluse vältel ähvardatakse füüsilise sundtoomisega ja sisendatakse mulle, et minu suhtes Eesti Vabariigi põhiseadus ei kehti, siis millise muu järelduse saan ma teha, kui et Eestis puudub õiglane õigusemõistmine? Minu hinnangul toimub siin “kohtu-, meedia- ja vaimne vägistamine” – nii kaua, kuni ohver murdub või “laibana maha langeb”. Tuletan siinkohal meelde traagilist näidet elust enesest: Jan ja Kristi Loigo menetleti Eesti riigis sõna otseses mõttes surnuks. Kaks inimest kaotasid elu pärast aastaid kestnud vaimset ja juriidilist ahistamist ja vägivalda. Jan Loigo oli selles loos kaaskannataja, kellel olid perekond, lapsed ja lähedased, ent süsteemne surve viis katastroofilise tulemuseni. Kas te soovite ka mind tappa? Ka minul on perekond ja ka nemad kannatavad ja juba 9 a.
Kui kohus peaks tegema otsuse, mis sisuliselt kinnitab, et minu suhtes põhiseaduse kaitse ei kehti ja minu põhiõigused on tühised, siis jään ma lõpuks ikkagi Kõiksuse seaduse, s.t. universaalse õigluse, kaitse alla. Ma usun, et Kõiksus (kõrgem õiglus) mõistab lõpuks kohut kõige üle ning see otsus on inimlike otsustega võrreldes ülimuslik.
Minu hinnangul on selle menetluse käigus aset leidnud vähemalt kolm võimalikku kuritegu minu suhtes.
Kõigist ei ole ma veel saanud ametlikult teavitada, mul ei ole olnud piisavat õiguslikku tuge.
Esitan need asjaolud täna kohtule, et need oleks protokollitud ja neid saaks hinnata õiguse ja südametunnistuse järgi.
1. Kriminaalasja algatamine isiklike tutvuste kaudu – KarS § 291 (õigusemõistmise takistamine):
Neli kohtunikku – Liina Naaber-Kivisoo, Vallo Kariler, Tarmo Tina, Olev Mihkelson – on minu hinnangul kasutanud oma ametikohta ja isiklikke tutvusi, et algatada seda kriminaalasja isiklike tutvuste kaudu ja ilma objektiivse kuriteokooseisuta, ilma süüteota? – see on õigusemõistmise seisukohalt lubamatu ja erapoolik sekkumine.
Prokurör Paul Pikma on nende varasem kolleeg ja töötanud samas majas. Tol ajal peaprokurör Andres Parmas ja Liina Naaber-Kivisoo liiguva samades selstkondades ehk on sõbrad ja loomulikult sõber aitab, nii see kurietegvus käib kohtunikud, prokuratuur, politsei, meedia ja vabamüürlased. Kohtu ja prokuratuuri korruptsioon on nii suur et siin tulekss rakendada võimude lahususe prinstiipi, tegelikult tuleb need lihtsalt kinni panna, kuna need asutused ei teeni Eesti rahvast.
2. Valeandmete esitamine ekspertiisis – KarS § 320 lg 1
Kaks ekspertiisi koostanud spetsialisti esitasid valeandmeid, üks neist ei kohtunudki minuga, teine kirjeldas subjektiivselt ja moonutades olukorda, ignoreerides riiklikus andmebaasides dokumenteeritud fakte
See on teadlik valeandmete esitus, mis moonutab kohtumenetlust ja rikub KarS § 320 lg 1 – ekspertiisis valeandmete esitamine.
See on tõendite võltsimisega samaväärne tegevus, mille eest KarS § 320 lg 1 näeb ette karistuse.
3. Psüühilise bipolaarse häirega Katrin Lust ja tema alluvad (Kuuuurija, Elu24) on minu hinnangul korduvalt ja sihilikult rünnanud minu isiku, tunginud minu tahte vastaselt eraelu ja õigusi rikkunud, teenides selle pealt rahalist kasu ning kujutades mind süüdimõistetuna enne kohtulahendit või mõne muu kurjategijana
ELU 24 on meelelahutus portaal, Meelelahutus ei ole ajakirjandus ja inimeste eraelumüük on keelatud vastavalt GDPR andmeiakitseseadusele ja ka vastavalt põhiseadusele on igal ühel õigus eraelule.
See tegevus kujutab endast teadlikku ja minu tahate vastaselt tungimist minu eraellu ilma nõusolekuta ja eesmärgiga mind alandada, kahjustada ja avalikult süüdi mõista.
Avaldati:
- minu sotsiaalmanajdusliku olukorda, eraelu, süüdimõistetud
- kasutati minu sotsiaalmeedia pilte ilma loata ärilisel eesmärgil;
- artiklid pandi paywall’i taha – ehk iga klikk ja vaade andis raha;
- pealkirjad olid skandaalsed ja esitlesid mind juba süüdi olevana, näiteks:
- „Skandaalne tagasitulek – kus meil on A.Urm…“
- „Kohtunikke laimanud ärinaisel tuleb nüüd aru anda“
See tähendab, et tegu on järgmiste rikkumistega:
- KarS § 157¹ – Eriliiki isikuandmete ebaseaduslik avaldamine:
Terviseandmed, majanduslik seis ja eraelu ilma minu loata. - KarS § 157³ – Ahistav jälitamine:
Korduv, alandav ja sihilik tegevus, mis tekitas vaimset kahju ja ebaturvalisust. - KarS § 209 – KELMUS Avalikkuse eksitamine kasu saamise eesmärgil:
Avaldati kallutatud ja eksitav info rahalise tulu eesmärgil. - KarS § 310 – Süütuse presumptsiooni rikkumine:
Esitati mind rahva ees juba süüdlasena, kuigi kohtuprotsess ei olnud isegi alanud.
(Kui Sind esitatakse enne kohtulahendit avalikkuses nagu oleksid juba süüdi, on see kriminaalkorras karistatav (KarS § 310).
See ei olnud ajakirjandus, vaid sihilik mainekujundus ja äriprojekt – eesmärgiga teenida kasumit minu kannatuste pealt.
Mulle jääb mulje, et see toimub koostöös prokuratuuri ja/või kohtunikega – sest kuidas on üldse võimalik inimest avalikult süüdi mõista enne kohtuotsust ja kriminaalkoosseisu olemasoluta?
See ongi SLAPP-protsessi olemus – avalik survestamine meedia kaudu, et vaigistada ohver ja välistada kaitse. See on põhiõiguste rikkumine, ja see on kestnud juba üheksa aastat.
Eestis ei kehti minu suhtes ei Põhiseadus ega GDPR – ja see on selle kohtuasja tegelik sisu.
Et kohus ei ole minu taotlustele reageerinud ega õigusrikkumisi peatanud, tähendab see, et kohtuvõim on jätnud mind kaitseta. Ja see on omakorda uus rikkumine – põhiseadusvastane tegevusetus, mis ei ole lubatav õigusriigis.
Kohus ei tohi ignoreerida asjaolu, et süüdistatav on ohver. Kui kohus jätab teadlikult reageerimata kestvatele rikkumistele, osaleb ta ise õigusvastases protsessis. Ja see on ohtlik pretsedent.
Kohtul on kohustus lõpetada minu suhtes toimepandavad õigusrikkumised – see kehtib ka siis, kui õigusrikkujaks on meedia või ajakirjanik.
Eraelumüük on keelatud ja meelelahutus ei ole ajakirjanuds või avalik huvi ei ole ärihuvi.
⚖️ 3. KarS § 209 – Avalikkuse eksitamine kasu saamise eesmärgil
Mind on esitatud meedias viisil, mis on loonud ebatõese kuvandi, nagu oleksin juba süüdi mõistetud – enne kohtuotsust. Selline mulje on sihilikult loodud vaadatavuse ja ärilise kasu suurendamiseks, mis tähendab avalikkuse eksitamist varalise kasu eesmärgil.
Aga Eestis ei loe seadus, loeb tutvus. Kui kohtunik valetab, ekspert võltsib andmeid või ajakirjanik müüb su eraelu klikikate all maha – mitte midagi ei juhtu, kui neil on omad inimesed prokuratuuris või kohtus. Kui aga sina, tavainimene, ütled midagi vastu, siis tõmmatakse su vastu kriminaalasi käima. See pole õigusemõistmine – see on süsteemne vägistamine, mida juhivad lipsudega näod, kes peidavad oma isiklikud huvid paragrahvide taha.
See, et prokuratuur keeldub neid kuritegusid uurimast ja lõpetab asjad (ehk ka tema takistab õigusemõistmist), ei tähenda, et neid pole toime pandud.See võib aga hoopis rikkuda seadust.
Eestis on tekkinud olukord, kus kriminaalasju alustatakse ainult siis, kui isikul on tutvusi või poliitiline mõju.
See tähendab, et kuritegude karistamatus sõltub isiklikest suhetest, mitte seadusest.
Kahjuks jääb mulle kogu selle protsessi põhjal mulje, et Eestis kehtivad seadused valikuliselt – ainult nendele, kellele need parasjagu sobivad, ja mitte kõigile võrdselt.
KOHTUPROSTITUTSIOON „See ei ole rünnak isiku vastu, vaid minu tunnetus ja metafoorne väljendus sellest, kuidas kogu protsess minu kui kodaniku jaoks on tundunud. Sõnavabadus hõlmab ka liialdatud, iroonilisi ja satiirilisi väljendusi – vt PS § 45 ja EIÕK art 10.“
- EIK on näiteks veel leidnud, et ka presidendi kohta võib avaldada kriitikat kasutades vulgaarseid väljendeid, kuna kriitika väljendamine lugupidamatu satiiri vahendusel on kooskõlas sõnavabaduse põhimõttega (vt Eon v. Prantsusmaa, nr 26118/10, 14.03.2013). EIK praktika kohaselt ei ole väljendusvabaduse põhimõttega vastuolus ka maali avalikustamine, kus peal kujutatakse avaliku elu tegelasi alasti ja seksuaalsetes poosides (isikute kehad olid küll maalitud, aga näod olid suurendatud fotod, mis pärinesid ajalehest) (vt Vereinigung Bildender Künstler v. Austria, nr 68354/01, 25.01.2007).
- PS §-s 45 väljenduv sõna- ehk väljendusvabadus on demokraatliku ühiskonna üks alusväärtusi. Selle kaitse on ette nähtud Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (EIÕK) art-s 10, ÜRO kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvahelise pakti art-s 19 ning Euroopa Liidu põhiõiguste harta art-s 11.
- Mõistet “satiir” on tõlgendanud ka Euroopa Inimõiguste Kohus (EIK) oma mitmetes lahendites. EIK lahenditest saab järeldada, et satiiri kaitse on oluline demokraatliku ühiskonna toimimiseks. Mitmetes lahendites (nt Vereinigung Bildender Künstler v. Austria, nr 68354/01, § 33, 25.01.2007; Alves da Silva v. Portugal, nr 41665/07, § 27, 20.10.2009; Tuşalp v. Türgi, nr 32131/08 ja nr 41617/08, § 48, 21.02.2012; Eon v. Prantsusmaa, nr 26118/10, § 60, 14.03.2013) on EIK järjekindlalt rõhutanud, et sõnavabadus hõlmab ka väljendusi, mis võivad olla solvavad, šokeerivad või häirivad, kui need on osa avalikust arutelust ja kriitikast.
Kui sa ei saa oma kaitset teostada muul viisil kui selgitada olukorda siis see viitab otseselt Põhiseaduse § 54 ja KarS § 28 mõttes vastupanuõigusele ja hädakaitsele, mida Eesti õigus tunneb kui:
📘 Tõrjepõhiõigus – õigus end ise kaitsta, kui riik, kohus, advokaat või süsteem ei taga kaitset.
See, mida ma praegu teen, on minu põhiseaduslik tõrjepõhiõigus – õigus end kaitsta, kui riik kohus või advokaat seda ei tee. mind ei kaitse. See ei ole solvamine, vaid enesekaitse.
See on minu PS § 54 ja KarS § 28 alusel tõrjepõhiõigus – ma ei saa vaikida, kui mind ei kaitsta.
Kohtunik Marju Persidskaja rikkus kõiki õigusi menetlus norme, mida üldse andis rikkuda.
Eestis on kohtupidamine ja inimese õigused tagatud ainult näiliselt
Eestis peab kohtumenetlus vastama Põhiseaduse § 15 ja § 24 nõuetele, mis tagavad igaühele õiguse pöörduda kohtusse ja õiglase kohtuliku arutamise. Kui menetlus toimub üksnes näiliselt, ilma sisulise võimaluseta oma õigusi kaitsta, on see õiguse simuleerimine, mitte õigusemõistmine.
Selline olukord rikub ka Euroopa Inimõiguste Konventsiooni artiklit 6, mille kohaselt peab õigusemõistmine olema õiglane, avalik ja sõltumatu. Euroopa Inimõiguste Kohus on toonitanud, et:
- õiglane kohtumenetlus peab toimuma reaalselt, mitte ainult vormiliselt;
- riik peab efektiivselt tagama kodanike õiguste kaitse, mitte ainult seda lubama (vt nt kohtuasi Airey vs. Ireland, 1979).
Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikast:
📌 Artico vs. Italy (1980): õigust ei saa pidada “tagatuks”, kui seda ei saa praktiliselt kasutada.
📌 Airey vs. Ireland (1979): õiguse olemasolu peab olema tõhus, mitte ainult teoreetiline või illusoorne.
📌 Bellet vs. France (1995): kohtupidamine, mis on vaid vormiline, rikub EIÕK artiklit 6.
📌 De Cubber vs. Belgium (1984): menetluse sõltumatus ja erapooletus peab olema objektiivselt tuvastatav.
📌 Castells vs. Spain (1992): kriitikat võimuesindajate vastu kaitseb artikkel 10 isegi siis, kui see on terav või häiriv.
