Kohtunikud on võtnud endale seadusandja rolli – see on põhiseadusvastane ja keelatud!
Kui ametnik tahab kohtunik olla, kohtunik tegutseb seadusandjana ja tegelik seadusandja ei saa enam millestki aru, on tulemuseks hierarhiline türannia.
Kohtunikud Foto: Ekraanipildid videost: Kohtunik Ahti Kuuseväli, Karolin Soo ja Sten Lind
Eestis on tekkinud tõsine usalduskriis kohtuvõimu suhtes. Kui ametnik unistab kohtunikuks saamisest, kohtunik tegutseb seadusandjana ja seadusandja ei saa enam millestki aru, on tagajärg paratamatu: keegi ei täida enam oma ülesandeid nii, nagu see oleks õigusriigis kohane. Nii tekibki olukord, kus seadused muutuvad soovitusteks, tõendid asendatakse arvamustega ja kodanik jääb oma õigustest ilma – sest kellelgi „ei ole aega“ või „pole selge, mis on õiglane“.
„Eestis tahab ametnik olla kohtunik, kohtunik käitub seadusandjana ja seadusandja ei saa millestki aru. Oma tööd ei tee enam keegi.“
„Eestis tahab ametnik olla kohtunik, kohtunik käitub seadusandjana ja seadusandja ei saa millestki aru. Oma tööd ei tee enam keegi.“
Kohtunikud on võtnud endale seadusandja rolli – see on põhiseadusvastane ja keelatud!
9. juunil 2025 avaldasid Eesti kohtunikud Facebooki lehel „Eesti Kohtud“ emotsionaalse video, milles nad jagasid oma töö rõõme, muresid ja isiklikke kogemusi õigusemõistmisel. Esinejateks olid kohtunikud Sten Lind, Kaire Pullerits, Karolin Soo, Kaupo Paal, Ahti Kuuseväli ja Erkki Hirsnik. Video andis sissevaate kohtunike mõttemaailma ja väärtustesse — ent vaataja jaoks tekitas see pigem tunde, nagu oleks sattunud paralleeluniversumisse, kus seadusandlus ja kus õiglus on relatiivne mõiste, kodanik jääb tahaplaanile ja töö rõõm peitub eelkõige selles, et „on kolleegid“. Video võiks vabalt kanda pealkirja:
„Kuidas õiglus käib kohtus — ja miks see sinuni ei jõua“.
Tore on kuulda, et kohtunikel on südametunnistus, kolleegid ja puhas rõõm, ent võib-olla aeg-ajalt võiks mõni neist meenutada ka §-märgiga asju — põhiseadust, võrdset kohtlemist, konkreetset menetlusseadust ja materiaalse õiguse norme, ja seda väikest tühist asja nimega inimõigused, mille järgi tuleb lahendeid teha.
Sten Lind teatas rõõmuga, et tal on „hea meel asju õiglaselt lahendada“, kuid lisas samas, et „väga raske on öelda, mis on õiglane“. Kui see pole kohtusüsteemi juhtmõte, siis mis veel?
Pole ime, et inimesed ei saa aru, miks ühes kohtus on õiglus üks ja teises hoopis teine.
Kaire Pullerits leidis, et töö pakub väljakutseid. Väga tore. Kuid keerukus peitub selles, „et
neid õigesti lahendada“. Kes meist poleks tundnud end korraks eksinuna, kui tuli otsustada, kas inimese elu või vara kaitsmine on nüüd lahendatud või mitte. Karolin Soo rõõmustas hoopis kolleegide üle. Õiglus, inimeste saatused? See jääb vist kuhugi kõrvalteemaks, peaasi et töökoormus kontrolli all püsiks.
Kaupo Paal kuulutas, et tsiviilkohtuniku rõõm on teha „keerukast asjast lihtne ja selge“ — nii et kõik saavad aru, mis on ainuõige lahendus. Väike nüanss muidugi, et mis see „ainuõige“ parasjagu on, sõltub ilmselt sellest, kummale poole hommikul voodist välja astuti.
Ahti Kuuseväli, suurte sõnade meister, kuulutas uhkusega, et „keerukust on vähe“ ning et „puhtast rõõmust“ lahendab ta keerulisi kohtuasju. Varjupoolena mainis vaid seda, et tüütu on
inimesi mitu korda lihtsate asjadega valgustada. Eks sellepärast vist inimesed kohtus käivadki
— et kohtunik neile viis korda selgitaks, miks nende õigused seekord jälle tagaplaanile jäid.
Erkki Hirsnik arvas, et „õigus on keeruline asi“ ning et õiguse mõistmiseks peab olema aega ja pühendumist. Seda kinnitavad kõik need aastad, mil kohtuasjad seisavad ja inimesed ootavad, kuniks järjekord jõuab või otsus sünnib nagu vana eesti muinasjuttudes — seitse aastat ja seitse päeva hiljem.
Ahti Kuuseväli – kohtunik või seadusandja?
Kohtunik Ahti Kuuseväli on saanud tuntuks sellega, et tema otsused ei põhine seadustel, vaid isiklikel tõlgendustel. Mitmed tema lahendid on tühistatud kõrgemates kohtutes, kuna ta on rikkunud seadusi ja eiranud tõendeid.
Tema tegevus on näide sellest, kuidas kohtunikust saab karistamatu seaduslooja, mitte õigusemõistja.
Kohtunik Ahti Kuuseväli on muutunud sümboliks kohtusüsteemi kriisist, kus kohtunik ei rakenda seadust, vaid asendab selle isiklike tõlgenduste või eelistustega. Avalikkuseni on jõudnud korduvalt juhtumid, kus tema otsused on:
1. tühistatud kõrgema astme kohtute poolt, kuna need rikkusid selgelt seadusi;
2. põhinenud õiguslikele moonutustele või eiratud tõenditele;
3. kajastanud süsteemset eelistamist teatud võrgustikele, sealhulgas meedia- ja
vabamüürlaste ringkonnale (vt Fonte.news artiklid allpool).
Näited:
„Kristiina on tütrega jälle koos – Ahti Kuuseväli otsused tühistati, seadusi rikuti
rängalt“
„Kristiina Heinmetsa tütarlapse juhtum paljastab juriidilise vägivalla mustrid“
„Kes kaitseb inimesi, kui kohtunikud soosivad võimukaid võrgustikke?“
„Nad pole inimesed – sest nad ei saa aru, kui laps ütleb 90 korda EI“
https://fonte.news/kristiina-on-tutrega-jalle-koos-kohtunik-ahti-kuusevali-rikkus-raigelt-
seadusi-ja-otsused-tuhistati-ahti-kuusevali-peab-lahkuma-kohtuniku-kohalt-kohe/
https://fonte.news/kas-kohtunik-ahti-kuusevali-tuleks-ametist-vabastada/
https://fonte.news/kristiina-heinmetsa-tutre-hooldusoiguslahing-paljastab-juriidilise-
vagivalla-mustrid-kogu-eesti-oigusruumis/
https://fonte.news/kes-kaitseb-inimesi-kui-kohtunikud-nielander-ja-kuusevali-soosivad-delfi-
meediat-mari-mannikot-ja-vabamuurlasi/
https://fonte.news/nad-pole-inimesed-sest-nad-ei-saa-aru-kui-laps-utleb-90-korda-ei/
Kogu see jada näitab, et kohtunik Ahti Kuuseväli otsused ei ole enam legitiimsed, kuna nad ei tugine seadusele, vaid süstemaatilisele subjektiivsusele.
Kui kohtunik loob seadusi jooksvalt ja karistamatult, siis ei ole ta enam õigusemõistja – vaid isehakanud seadusandja.
Sellisel inimesel ei ole kohta kohtuniku ametis – ta tuleb viivitamatult ametist vabastada.
Süsteemne seaduserikkumine Eesti kohtuvõimus – mitte erandid, vaid muster
Loe fonte.news – seal on suur hulk dokumenteeritud juhtumeid, kus Eesti kohtunike seadusevastane tegevus on tõendatud nende enda määruste ja otsustega.
Soovid sellele ka otseviidet lisada, näiteks nii:
https://fonte.news – sõltumatu allikas, kus on avaldatud tõendid kohtuvõimu süsteemse
kuritarvitamise kohta Eestis.
Kuidas peaks kohtuniku otsus sündima?
Kohtuniku ülesanne ei ole olla filosoof, psühholoog ega isikliku õiglustunde interpreteerija.
Kohtunik peab lahendama asja:
1. seaduse alusel – sh põhiseadus, HMS, SHS, HKMS, VÕS, KarS, SRT jt;
2. tõendite pinnalt, mitte oletuste või eelarvamuste alusel;
3. võrdselt kõigi suhtes – sarnases olukorras olevatele isikutele tuleb rakendada samu
õiguslikke standardeid (vt PS § 12);
4. ilma loova seadusandliku ambitsioonita – kohtunik ei tohi ise „välja mõelda“, mis
on õiglane, kui seadus juba sätestab selged normid;
5. avaliku teenistuse kohuse ja sõltumatuse põhimõttega – kooskõlas PS § 146 ja §
15;
6. mõistliku aja jooksul, tagades kohtuliku kaitse tegeliku kättesaadavuse (PS § 15,
EIÕK art 6).
Tänane praktika näitab, et Eestis on õiguskindlus asendunud valikulise ja staatusepõhise
„õigusemõistmisega“. Kohtunikke kaitseb kriminaalkaebuste eest meediakajastuse tabukepp, aga tavalise inimese nimi ja süütuse presumptsioon heidetakse aknast välja niipea, kui ajakirjanikul on „huvitav lugu“. Justkui oleks meil kaks paralleelset õiguskorda: üks eliidile ja teine rahvale.
Samad seadused ei kehti enam kõigile. Näiteks liikluseeskirjade rikkumisel või parkimistrahvide määramisel võib kohtunik saada hoiatuse või õigeksmõistva otsuse, kui
tema tegevus „ei olnud tahtlik“, aga tavaline inimene maksab 160 eurot ja jääb süüdi ka siis, kui puudusid viidad või märgistus. Sama kehtib toimetulekutoetuse osas: üks inimene jääb abita, teine saab toetuse ilma sisulise kontrollita, kuigi esitatud dokumendid on identsed.
Kui kohtunikule tühistatakse parkimistrahv „hooletuse“ tõttu, aga tavakodanikule määratakse sama rikkumise eest trahv ja menetluskulud, pole tegemist õigusemõistmisega, vaid avaliku õiglustunde pilkamisega. Kui toetusi ja õigusi jagatakse ebavõrdselt samadel alustel, ei ole see enam haldusmenetlus, vaid meelevaldne ja suvaline võimuteostus.
Selline olukord ei ole juhus, vaid süsteemne tagajärg, mida on nimetanud ka endine õiguskantsler Allar Jõks, kelle sõnul on Eesti kaotanud õiguskindluse. See tähendab, et inimesed ei saa enam olla kindlad, millist õigust neile kohaldatakse ja kas neid koheldakse
võrdselt seaduse ees.
Tänaseks on Eesti Vabariigi võimu üle võtnud kohtunikkond, kes enam ei täida õigusemõistmise, vaid seadusandja rolli. Keegi neid ei kontrolli – ei sisuliselt ega formaalselt. See ei ole kooskõlas põhiseadusega.
Põhiseaduse § 146 ütleb selgelt: „Õigust mõistavad üksnes kohtud.“ See tähendab, et
kohtunik ei tohi luua uusi reegleid, ega laiendada seadust oma äranägemise järgi – ta tohib rakendada olemasolevat seadust objektiivsete tõendite pinnalt.
Kui kohtuniku roll on muutunud kontrollimatu autoriteedi, mitte sõltumatu õigusemõistja rolliks, tuleb see võim rahva nimel tagasi võtta.
Kohtumenetlus peab põhinema seadusel – mitte isiklikul tõlgendusel, uskumusel või haldussuutmatuse looril. Seda nõuab Eesti Vabariigi põhiseaduse § 146, mille järgi õigust mõistavad üksnes sõltumatud kohtud. Ent õigust mõistetakse seaduse alusel – mitte kohtuniku sisetunde ega kollektiivse „töörahu“ nimel.
Seadused loob Riigikogu. Kui kohtunik asub neid oma otsustes ise looma või moonutama,
on meil tegemist isehakanud seadusandjaga, mitte kohtumõistjaga. Selline praktika on
vastuolus põhiseadusega ja kujutab endast võimude lahususe põhimõtte hävingut.
Kui täna ei toimi järelevalve ega keegi ei kontrolli kohtuniku otsuseid sisuliselt, siis ei saa
enam rääkida õigusemõistmisest demokraatlikus õigusriigis. Selline süsteem tuleb lõpetada
– see ei ole kooskõlas ei Eesti põhiseaduse ega rahvusvahelise õiguse põhimõtetega.
Eesti põhiseaduse § 3 lõige 1 annab igale inimesele õiguse keelduda allumast õigusvastasele korraldusele. Kui kohtuvõim ei toimi enam seaduse, vaid meelevaldsuse alusel – kui kohtunikest on saanud isehakanud seadusandjad, kes ei allu kontrollile ega vastutusele –, on rahval õigus ja kohustus kasutada tõrjeõigust. Seda mitte relvaga, vaid seaduslikult, avalikult ja põhjendatult – et taastada põhiseaduslik kord.
Eestis on kujunenud olukord, kus kohtunikud on sisuliselt eluaegsed ja puutumatud, kuid samal ajal võivad nad rikkuda seadusi, põhiseadust ja inimõigusi ilma tagajärgedeta. Põhiseaduse § 147 kaitseb sõltumatust, kuid sõltumatus ilma vastutuseta ei ole õiglus – see
on privilegeeritud võim. Tänane süsteem ei võimalda kohtunikke tagasi kutsuda isegi siis, kui nad rikuvad süstemaatiliselt seadust. See on põhjus, miks põhiseadust tuleb muuta.
Kohtunik ei tohi olla eluaegne. Tuleb kehtestada tähtajaline ametiaeg, võimalus tagandada kohtunik rahvaalgatuse või erikomisjoni kaudu, ning selge kohustus lahkuda ametist kohe, kui rikkumine on tuvastatud.
Just nii ütleb ka „Uue Eestimaa sündi“ kutsuv rahvamanifest – et kohtuvõim ei tohi asendada rahva tahet ega seista üle seaduste, vaid peab toimima rahva huvides, läbipaistvalt ja seaduslikult.
Kui seda ei muudeta, ei saa me enam rääkida demokraatlikust vabariigist – vaid sulgunud
võimuringist, kus kohtunik on ainus, kes võib eksida karistuseta.
https://fonte.news/uue-eestimaa-sund-kutsume-sind-looma-kodumaad-mis-toimib-rahva-
tahte-jargi/
Eesti vajab uut hingamist. Loome uue Eestimaa. Aega, kus inimesed tunnevad, et nad on osa millestki suuremast – mitte lihtsalt riigi kodanikud, vaid selle tuleviku loojad. Me ei saa enam
oodata, et “keegi teine” teeb ära – paremat Eestit ei sünni iseenesest. See sünnib siis, kui meie ise otsustame, et tahame, suudame ja tegutseme koos.
https://fonte.news/uue-eestimaa-sund-kutsume-sind-looma-kodumaad-mis-toimib-rahva-
tahte-jargi/
Ettepanek: põhiseaduse muutmine
Eesti rahvas peab algatama põhiseaduse reformi, mille aluseks on uus elukorralduslik kokkulepe – rahva ülemvõimu taastamine seadusandluses, õigusemõistmises ja
riigivalitsemises.
See on juba sõnastatud Fonte.News avaldatud dokumendis
„Uue põhiseaduse tutvustus – Eesti elukorralduslik kokkulepe“
Põhinõuded:
1. Kohtuniku ametiaeg ei tohi olla eluaegne – see peab olema maksimaalselt 4 aastat, et vältida kontrollimatut võimu.
2. Kohtunike tegevus peab alluma sõltumatule järelevalvele, mida teostab rahvaesindusest koosnev õiguskogu või eetikanõukogu.
3. Kui kohtunik rikub süstemaatiliselt seadusi või põhiseadust, tuleb ta viivitamatult ametist kõrvaldada, ilma aastatepikkuse viivitamiseta.
4. Kohtunike valimine ja tagandamine peab toimuma läbipaistvalt, arusaadava menetlusega, kus rahval on osalus ja järelevalve roll.
Allikas Fonte.news
