Kohtunik Marju Persidskaja ütles Annika Urmile, et tema õiguste kaitsmiseks tuleb pöörduda tsiviilkohtusse – seda olukorras, kus Elu24 on juba rohkem kui neli korda aasta jooksul avaldanud süüdimõistvaid, eraelulisi ja eriliigilisi andmeid, mille levitamine on otseselt keelatud nii karistusseadustiku (§ 157¹, § 310) kui ka isikuandmete kaitse üldmääruse (GDPR art 9, 10, 17) järgi.
Kohtunik ei rakendanud oma põhiseaduslikku kohustust kaitsta kõigi osapoolte õigusi (§ 15, § 26, § 45, PS § 12), kuigi kohtunikul lasub positiivne kohustus lõpetada kestvad rikkumised, eriti kui tegemist on meediavägivalla ja andmete ekspluateerimisega.
Liina Naaber-Kivisoo, Vallo Kariler, Tarmo Tina ja Olev Mihkelson meie sinu taotlusi ei rahulda, menetluse ei võta, menetlusabi ei anna, riigilõivust ei vabasta, kaebustel pole perspektiivi jne.
PÖÖRDU KOHTUSSE = MINE PERSSE
Liina Naaber-Kivisoo, Vallo Kariler, Tarmo Tina ja Olev Mihkelson
Nii on Eesti Riik mõnitanud Annika Urm juba üle 6 aasta, kannatanud põhiõiguste rikkumist 9 a ja toonud kaasa suure riivega kahjud. Õiguste rikkumised on jätkuvad ja kahjud suurenevad iga päev. Kohtunikud keelduvad Annika Urm põhiõigusi tagamast ja lõpetama tema õiguste rikkumised. Igal ühel on õigus eraelukaitsele, unustamisle, süütusepresumptsioonile, õigust pöörduda kohtusse jne. Riik peab efektiivselt kaitsma Eesti inimese põhiõigusi. Meil puudub igasugue kaitse! Õigus on illusioon. Miks meil seda riiki vaja on? Ei olegi, kõik tuleb kinni panna ja teha uus.
Kohtunike Korruptsioon = Õiguse Surm
Korruptsioon pole Eestis kuritegu – see on ametnike ja kohtunike elustiil.
Kui prokurör Paul Pikma küsis Harju Maakohtu esimehelt Liina Naaber-Kivisoolt, kas teda on kunagi kahtlustatud või süüdi mõistetud korruptsioonis, järgnes midagi, mis võiks kuuluda satiirilisse lavastusse – kohtunik eitas seda täiesti siira näoga.
Saal jäi korraks vaikseks. Ja siis ei suutnud paljud enam tõsist nägu hoida. Selline küüniline vale ei olnud lihtsalt vastuolus tõenditega – see oli eluliselt uskumatu, eriti arvestades, et tema iagpäevane töö koosneb valetamistest, tema põhi töö on valetamine. Ainuüksi selle menetluse raamse pannakse toime juba 3-4 kuritegu ja see on alles algus.
Mõnes riigis oleks see hetk toonud kaasa uurimise. Eestis? See oli lihtsalt järjekordne päev kohtunike elustiilis, kus seadused kehtivad ainult allapoole, mitte ülespoole. Korruptsioon ei ole siin erand. See on standard.
„Kuidas õiglus käib kohtus — ja miks see ei jõua sinuni?“
Õigus Eestis ei ole universaalne. See liigub mööda kinniseid ringe, tutvusi ja vaikimisi kokkuleppeid. Kui sa ei kuulu õigesse klassi, erakonda või võrgustikku, siis sinu jaoks ei käi õiglus. See „käib“ vaid kohtuniku laual — sulle jääb süsteemne eitamine, takistamine ja mõnitamine. Sulle öeldakse „pöördu kohtusse“, kuid jäetakse lisamata: sina pole see, kellele seadus kehtib.
See ongi Eesti 2025. Õigus liigub — aga ainult nendeni, kes seda kontrollivad.
Kõige viimane Annika Urm tsiviilasi Elu 24 vastus,kus keelatud eriliigiliste andmete avaldamine, mida lekitas kohtunik Pihel Sarve loal pressisekretär Maria Joost. Ka kohtunik Marju Persidskaja, Daimar Liiv, Villem Lapimaa jne soovitas pöörduda Elu24 õigusterikkumisgea kohtusse, kohtunik Kädi Vaker, Anu Uritam, Ahti Kuuseväli jne annavad juba riigiõigusabi ja riiiglõivu vabastust aga igas asjas maksa tagatis vastaspoole kohtukuludeks ette! Viimaseks tagatiseks küsis Karmen Turk ja Maarja Pild 7200 eur! Kuidas tundub? Mõnitamine?Rikkumused on jätkuvad endiselt üleval ja avalikud 1 a juba möödas! Mitte ühtegi kohtuniku ei huvita see. Je Esialgse õiguskaiste korras rikkumiste eemldamise peale sülitatakse kui sa pole just Delfi meedia juht või Katrin Lust jne. Siin on pesuehtne korruptsioon tõendatud Kaie Almere ja Anna Liiv.
Kohtunikud ja ametnikud ei saa ega taha aru saada mis on korruptsioon, sest see on neile norm ja nende igapäevane töö seisneb valetamises?!
Ametnike korruptsioon ei seisne ainult altkäemaksus. Kui ametnikud, kohtunikud, prokurörid, sotsiaaltöötajad, KOV töötajad, AKI, õiguskantsler või ministeeriumid ei rakenda seadusi võrdselt, ei kaitse inimese põhiõigusi, või teevad otsuseid tutvuste, eelarvamuste või meelevaldsuse alusel, on see võimu kuritarvitamine – mis on korruptsiooni üks vorm.
Seadused, mida see rikub:
- PS § 12: Kõik on seaduse ees võrdsed.
- PS § 15 ja § 25: Õigus pöörduda kohtusse ja saada kaitset.
- PS § 22: Süütuse presumptsioon.
- PS § 45 ja EIÕK art 10: Sõnavabadus.
- GDPR art 9, 10, 17: Isikuandmete kaitse ja kustutamise õigus.
Kui seadus ei kehti sulle: Kui riigiasutused (kohtud, prokuratuur, KOV, AKI, sotsiaalministeerium) jätavad sind ilma seaduse kaitsest:
- see võrdub vaikiva kooskõlastamisega õigusrikkumistele;
- see viitab süsteemsele ebaõiglusele ja õiguse simuleerimisele, mitte õigusemõistmisele.
Jah, see on korruptsioon:
Kui seadusi rakendatakse ainult valitutele, aga mitte sulle, ja kui süsteem teeskleb õiglust, kuid tegelikult survestab ohvreid, siis on see:
- süsteemne ametialane korruptsioon,
- põhiseaduse rikkumine,
- ja rahva usalduse kuritarvitamine.
„Kuidas õiglus käib kohtus — ja miks see ei jõua Annika Urmini?“
Õiglus eksisteerib Eestis tihti ainult paberil. Kui sul on tutvusi, saad kohtus kõik — isegi siis, kui sul pole seadust enda poolt. Aga kui sa oled nagu Annika Urm, kes on aastaid nõudnud, et tema põhiõigusi austataks, siis hakkab riik sind mitte kaitsma, vaid karistama.
Kui kohtunikud nagu Liina Naaber-Kivisoo, Vallo Kariler, Tarmo Tina ja Olev Mihkelson saavad alustada kriminaalasja selle vastu, kes neid kritiseerib, ja seejärel keelavad talle isegi õiguse end kaitsta, siis ei toimi õigussüsteem mitte põhiseaduse, vaid isiklike huvide järgi.
Kui kohtunik Marju Persidskaja keelas süüdistataval küsitleda teda süüdistavat kohtunikku, rikkudes otseselt PS § 15, PS § 24 lg 2, KrMS § 34 lg 1 p 5 ja EIÕK art 6 lg 3(d), siis ei saa rääkida sõltumatust ega õigusriigile omasest menetlusest.
Kui põhiõigused (sõnavabadus, süütuse presumptsioon, isikuandmete kaitse) ei kehti sulle — aga kehtivad sellele, kellel on ametipositsioon ja suhted —, siis ei ole see õiglus. See on süsteemne karistamatus, korruptiivne õiguse simuleerimine ja SLAPP-protsess, mis on suunatud ohvri vaigistamisele.
❗ See ei ole juhuslik eksimus – see on süstemaatiline tegevusetus
Annika Urmi isikuandmeid, terviseinfot ja eraelu on rikutud vähemalt alates 2016. aastast – järjepidevalt, korduvalt ja grupiviisiliselt meedias, kohtutes, pressiteadetes. Kõikvõimalikud riigiasutused – AKI, õiguskantsler, halduskohus, tsiviilkohus, prokuratuur – on keeldunud sisuliselt sekkumast, lükates ohvri teadlikult surnud tsiviilteele, kus teda ootab 7200-eurone tagatis, pankrotiähvardus ja õiguse simulatsioon. Andmed on praegugi avalikult üleval. AKI on kaks korda lõpetanud järelevalve ilma ühegi meetmeta (nt Elu24 artiklid 18.11.2024 ja 02.12.2024), kohtud on keeldunud menetlustest ja määranud tagatisi, mida ohver ei saa maksta. See kõik ei ole enam halduslik viga – see on süsteemne kaitse puudumine ja riigi teadlik tegevusetus.
Neli kohtunikku – Liina Naaber-Kivisoo, Vallo Kariler, Tarmo Tina ja Olev Mihkelson – on väidetavalt kannatanud satiiriliste artiklite ja A. Urmi ajakirjandusliku eksperimendi tõttu.
Ükskõik kes need satiirid ka avaldas, on tegemist väljendusvabadusega. Sõnavabadus on tagatud Põhiseaduse § 45 ja Euroopa Inimõiguste Konventsiooni artikliga 10. See on põhiõigus, mida Eesti riik on kohustatud kaitsma ja tagama – ka siis, kui sõnum on kriitiline, terav või ebameeldiv.
Kuidas said üldse neli kohtuniku alusta kriminaalasi, millel puudub koosseis? Algatajad neli kohtunikku (Liina Naaber-Kivisoo, Vallo Kariler, Tarmo Tina ja Olev Mihkelson), kelle varasemates menetlustes Annika Urm suhtes seadusi ei rakendatud ja põhiõigusi ei tagatud.
Nüüd, kui kriitika puudutab neid endid, kehtivad neile äkitselt kõik seadused ja sõnavabadus kriminaliseeirtakse vägisi ja selle kriminaalasja raames on juba toime pandud vähemalt 3-4 kuritegu.
Annika Urmi põhiõigusi – sealhulgas süütuse presumptsiooni, eraelu puutumatust ja isikuandmete kaitset – ei ole Eesti Vabariik siiani taganud. Tema õigusi on rikutud süstemaatiliselt juba üheksa aastat. Mitte ükski kohtunik ei ole sekkunud. Mitte ükski riigiasutus ei ole teda kaitsnud. Kõik õiguskaitsevahendid on ammendunud. Käimas on umbes 50 menetlust paraleelselt. Mitte üks kohtunik ei põhjust tagada Annika Urm põhiseadusets ja GDPR tulenevaid õigusi s.h. õigus pöörduda kohtusse.
See jätab väga tõsise mulje, et siin võib olla kohtunikel isiklik huvi ja soov vaigistada kriitikat.
Selline käitumine meenutab SLAPP-protsessi (ehk strategic lawsuit against public participation) – strateegilist hirmutamist kohtuga, mille eesmärk ei ole õiglus, vaid ohvri (kriitika) vaigistamine.
See ei ole demokraatlikule riigile kohane. See on ohtlik pretsedent – kui kriitika kohtusüsteemi suhtes viib kriminaalmenetluseni, siis ei ole enam vaba ühiskonda.
Ohvreid on palju – ja mitte ainult kohtusaalides. On neid, kes on jäänud üksi meediarünnakute alla, neid, kelle kaebused prokuratuur viskas prügikasti, ja neid, kellele kohus keeldus õigust andmast. Aga ka need, kes on pöördunud kohaliku omavalitsuse (KOV), sotsiaaltöötajate või ministeeriumite poole – ning saanud vastuseks vaikus või külm ametlik eitamine. Mitte kuskilt ei tule abi. Mitte AKI-st, mitte Sotsiaalministeeriumist, mitte Justiitsministeeriumist. Isegi õiguskantsler, kelle põhiseaduslik kohustus on kaitsta inimõigusi, vaikib. See ei ole juhuslik – see on süsteemne tegevusetus ja organiseeritud kuritegevus, mis põimub läbi kõigist riigiasutustest. Me võitleme ametnikega! Milleks meil neid vaja on?
Me ei vaiki – meid lihtsalt ei kuulata. Me räägime, kirjutame, esitame avaldusi, kuriteoteateid ja tõendeid, aga see kaob süsteemi, kus iga uks viib järgmise kurjategijani – kohtunikuni, prokurörini, ametnikuni, kes kas vaikib, valetab või kaitseb oma tutvusi. Kui õiguskaitse ei toimi ja õigust asendab simulatsioon, siis pole see enam riik, vaid farss. Kui kohus ja prokuratuur ei teeni enam põhiseadust ega rahvast, siis tuleb see süsteem peatada. Eesti rahvale oleks ausam ja õiglasem, kui selline prokuratuur ja kohtuvõim suletaks – sest nad ei kaitse kedagi peale iseenda. Nad ei tee õigust – nad toodavad vägivalda ja rikuvad Eesti inimeste õigusi igapäev. Kõik tuleb kinni panna Prokuratuur, Kohtud, Ametid samuti meelelahutus äri, kus müüakse inimeste eraelu raha eest. See kõik on keelatud tegevus.
Antud kriminaalmenetluse käigus mille 4 kohtuniku (Liina Naaber-Kivisoo, Vallo Kariler, Tarmo Tina ja Olev Mihkelson) alustasid A.Urm vastus on toime pandud vähemalt kolm võimalikku kuritegu, mille ohvriks on langenud Annika Urm. Kõik see on toimunud kohtunike Martin Tuuliku, Kristjan Palutederi ja Marju Persidskaja teadmisel ning vaikival või teadlikul kaasabil.
1. Kriminaalasja algatamine isiklike tutvuste kaudu – KarS § 291 (õigusemõistmise takistamine)
Neli kohtunikku – Liina Naaber-Kivisoo, Vallo Kariler, Tarmo Tina ja Olev Mihkelson – on esinenud selles kriminaalasjas väidetavate kannatanutena. Kõik nad on varem osalenud sama isiku (ohvri) menetlustes. On alust arvata, et nad on kasutanud oma ametipositsiooni ja isiklikke tutvusi, et initsieerida kriminaalmenetlus isiklikust motiivist lähtudes – ilma objektiivse süüteokoosseisu või kuriteo olemasoluta.
Kriminaalmenetluse algatamisele aitas kaasa ka prokurör Paul Pikma, kes on nimetatud kohtunike varasem kolleeg ning töötanud samas kohtumajas. See tekitab kahtluse erapooletuses ja objektiivsuses.
Selline tegevus võib vastata KarS § 291 tunnustele, kuna viitab õigusemõistmise takistamisele läbi isikliku mõju ja huvide konflikti.
2. Valeandmete esitamine ekspertiisis – KarS § 320 lg 1
Menetluses on koostatud kaks ekspertiisi, mille kvaliteet ja objektiivsus on kaheldavad:
- Üks ekspert ei ole üldse kohtunud ekspertiisi alusega isikuga;
- Teine on esitanud moonutatud, subjektiivseid kirjeldusi, ignoreerides dokumenteeritud fakte riiklikest andmebaasidest.
Tegemist on teadliku valeandmete esitamisega, mis mõjutab kohtumenetluse kulgu ja rikub KarS § 320 lg 1. Selline tegu on samaväärne tõendite võltsimisega ning on kriminaalkorras karistatav.
3. Meediarünnakud, isikuandmete kuritarvitamine ja süütuse presumptsiooni rikkumine – võimalikud KarS § 157¹, § 157³, § 209 ja § 310 rikkumised
Ajakirjanik Katrin Lust, Riin Roos, Ketlin Kruse, Indrek Meltsas ning temaga seotud meediaväljaanded (sh Kuuuurija ja Elu24) on esinenud tegevustega, millel on mitme paragrahvi tunnused Eesti karistusseadustiku järgi. Tegevus ei ole olnud ajakirjanduslik kriitika avaliku huvi eesmärgil, vaid suunatud konkreetse isiku kahjustamisele, isikuandmete ekspluateerimisele ja vaimsele survestamisele – teenides selle pealt otsest rahalist kasu.
⚖ 1. KarS § 157¹ – Eriliiki isikuandmete ebaseaduslik avaldamine
Avaldati tundlikke andmeid, sh:
- sotsiaalmajanduslikku seisu (nt sotsiaaleluruumid, töötus, toetused, kodutu);
- eraelulisi detaile (sh lapsed, suhted, sotsiaalmeedia pildid).
Nende andmete avaldamine ilma isiku nõusolekuta on vastuolus nii KarS § 157¹ kui ka GDPR artiklitega 9 ja 10.
⚖ 2. KarS § 157³ – Ahistav jälitamine
Avalikkuses on sihipäraselt loodud kuvand, mille järgi isik on “skandaalne”, “ohtlik”, “laimaja”, “süüdimõistetud” – hoolimata sellest, et puudus kohtuotsus.
Selline süstemaatiline kajastus, korduvad artiklid ja eraellu tungivad materjalid kujutavad endast psühholoogiliselt häirivat ja ebaturvalist keskkonda, mis vastab ahistava jälitamise kriteeriumidele.
⚖ 3. KarS § 209 – Kelmuse tunnustega avalik eksitamine kasu saamise eesmärgil
Meediatoodetes kasutati süüdimõistvaid ja moonutatud narratiive (nt „Kohtunikke laimanud ärinaine…“) ja esitati materjal tasulise sisu taga.
Kogu kajastuse struktuur (pealkirjad, pildid, rõhuasetused) oli suunatud avalikkuse eksitamisele rahalise kasu saamise eesmärgil. See kvalifitseerub pettusena ehk kelmusena KarS § 209 mõttes.
⚖ 4. KarS § 310 – Süütuse presumptsiooni rikkumine
Korduvalt esitati isikut kui süüdimõistetut enne kohtumenetluse lõppu. Pealkirjad ja sisu lõid avalikkuses mulje, nagu oleks isiku süü juba kindlaks tehtud.
See rikub otseselt KarS § 310 ja PS § 22, samuti EIK praktikat (nt Allen vs UK, Kononov vs Läti).
Annika Urm on esitanud kuriteoteateid – kohtunike, prokuröride ja ajakirjanike tegevuse kohta. Mitte ühtegi kriminaalasja ei ole algatatud. Mitte midagi ei juhtu. Kui seadust rikub keegi süsteemist – kohtunik, prokurör, vabamüürlane või meediategelane, kellel on vastavad tutvused –, siis valitseb vaikus. Prokuratuur ei algata midagi. See ei ole lihtsalt tegemata jätmine – see on teadlik õigusemõistmise takistamine (KarS § 291). Süsteem ei kaitse inimest, vaid iseennast.
Sihikul pole õiglus, vaid see, kes julgeb vastu rääkida. Eesmärk pole tõde, vaid hirmutamine. Ja ohvri kõrvaldamine, kui vaja. See on tõendatud muster.
Eestis on tekkinud olukord, kus kriminaalasju alustatakse ainult siis, kui isikul on tutvusi või poliitiline mõju.
See, et prokuratuur keeldub neid kuritegusid uurimast ja lõpetab asjad ei tähenda, et neid pole toime pandud.
See tähendab, et kuritegude karistamatus sõltub isiklikest suhetest, mitte seadusest.
Kohtunik Marju Persidskaja, Martin Tuulik ja Kristjan Paluteder ei ole Annika Urm taotlustele reageerinud ega õigusrikkumisi peatanud, tähendab see, et kohtuvõim on jätnud mind kaitseta. Ja see on omakorda uus rikkumine – põhiseadusvastane tegevusetus, mis ei ole lubatav õigusriigis.
Kohus ei tohi ignoreerida asjaolu, et süüdistatav on ohver. Kui kohus jätab teadlikult reageerimata kestvatele rikkumistele, osaleb ta ise õigusvastases protsessis. Ja see on ohtlik pretsedent.
Kohtul on kohustus lõpetada Annika Urm suhtes toimepandavad õigusrikkumised – see kehtib ka siis, kui õigusrikkujaks on meedia või ajakirjanik
Kohtunikud, prokurörid ja meedia (nt Elu24) on Annika Urmi juba ammu ette ära süüdistanud – hoolimata sellest, et puudub igasugune kuriteokoosseis. Selline seadusevastane survestamine käib täie rauaga, ja vahet ei ole, mitu uut õigusrikkumist selle käigus juurde tehakse. Mitte keegi ei tule selle peale, et Annika Urmil tuleks tagada tema põhiõigused – ei sõnavabadus (PS § 45), ei süütuse presumptsioon (PS § 22), ei õigus eraelule (PS § 26), ega õigus kaitsele (PS § 15 ja § 24).
Kui Urm pöördub abi saamiseks ametnike poole sh. ka kõik kohtunikud, õiguskantsler, AKI Andmekaitse Inspektsioon, justiitsmisteerium jne , öeldakse ülbitsevalt: “Mine tsiviilkohtusse!” – aga just sealt see kõik algas.
Tegelikkuses ei ole kohtusse pöördumine kõigile võrdselt tagatud: kui inimesel pole raha, ei saa ta ka kohtusse pöörduda ja tal puuduvad inimõigused ja Eesti Riik ei taga neid. Riigi kohustus on tagada et igal inimesel kehtikis põhiõigused.
Eestis on kohtusse pöördumine ainult näiline. Vormiliselt võib küll anda menetlusabi, määrata riigi õigusabi advokaat või vabastada riigilõivust, aga see kõik on silmakirjalik. Kohe, kui inimene soovib end sisuliselt kaitsta, nõutakse temalt vastaspoole võimalike kulude katteks tagatist – isegi siis, kui tal pole raha. Kui tagatist maksta ei suuda, ähvardab teda pankrot või hagi rahuldamata jätmine. See on peen viis vaese suu sulgemiseks.
Põhiseaduse § 15 ja § 25 kohaselt peab igal inimesel olema reaalne võimalus oma õiguste kaitseks kohtusse pöörduda. Kui aga see võimalus eksisteerib ainult paberil, siis pole see õiguskaitse, vaid õiguse simuleerimine.
Ka kohtunik Marju Persidskaja, Daimar Liiv, Villem Lapimaa jne soovitas pöörduda Elu24 õigusterikkumisgea kohtusse, viimasel korral sain tagatiseks 7200 eur! Eesti riigis tähendab et kui sulle keegi ütleb:
PÖÖRDU KOHTUSSE = MINE PERSSE
Eestis tähendab “pöördu kohtusse” lihtsalt “mine perse”.
Eestis kehtivad seadused valikuliselt – ainult nendele, kellele need parasjagu sobivad, ja mitte kõigile võrdselt.
Annika Urm ei saa oma kaitset teostada muul viisil kui selgitades olukorda, milles ta on sattunud.
Annika Urm on sattunud olukorda, kus Eesti riik ei kaitse teda, seadused tema suhtes ei kehti ning kõik õiguskaitsevahendid on ammendunud. Kui kohtunikud, prokurörid ja advokaadid vaikivad või rikuvad ise seadust, jääb inimesel alles ainult tõrjepõhiõigus – põhiseaduslik õigus end ise kaitsta (PS § 54, KarS § 28), kui süsteem seda ei tee.
See viitab otseselt Põhiseaduse § 54 ja KarS § 28 mõttes vastupanuõigusele ja hädakaitsele, mida Eesti õigus tunneb kui:
📘 Tõrjepõhiõigus – õigus end ise kaitsta, kui riik, kohus, advokaat või süsteem ei taga kaitset.
See, mida Annika Urm praegu teeb, on tema põhiseaduslik tõrjepõhiõigus – õigus end kaitsta, kui riik kohus või advokaat seda ei tee. See ei ole solvamine, vaid enesekaitse.
Kui isegi kohtus ei kehti enam seadused, kui kohtunik ise eirab põhiseadust, GDPR-i ja arstitõendeid, siis jääb Annika Urm järele ainult üks asi – tema põhiõiguslik tõrjeõigus (§ 28 ja PS § 54).
Annika Urm ütleb: “Ma ei saa enam vaikida. Mul on tõendid, Eesti riik ei kaitse mind. Ma nõuan, et kohtunik lõpetaks minu õiguste rikkumise – koheselt. Ja Eesti Riik tagaks ja lõpetals 9 a kestnud Annika Urm põhiõiguste rikkumised , koheselt.
Karistuseadustik § 28. Hädakaitse
Tegu ei ole õigusvastane, kui see on toime pandud õigusvastase ründe tõrjumiseks, kui tõrje oli vajalik ja proportsionaalne.
Põhiseadus PS § 54 – Vastupanuõigus
Kui muu võimalus puudub, on igal isikul õigus osutada vägivaldset vastupanu igaühe vastu, kes püüab vägivaldselt muuta Eesti Vabariigi põhiseaduslikku korda.
- riigivõim (või selle ametnikud) süstemaatiliselt eiravad põhiseadust (nt PS § 45, § 22, § 15, § 25, § 28);
- inimene ei saa enam reaalset ega tulemuslikku kaitset läbi tavaliste institutsioonide;
- see kahjustab tema inimväärikust, elatusvõimet, tervist või õigusi.
Kohtunikud peavad järgima seadust
Põhiseaduse § 3 ja § 146 kohaselt võib avalikku võimu teostada ainult seaduse alusel. Kui kohtunikud langetavad otsuseid isiklike eelistuste või suhete põhjal ning kohtute esimehed ei sekku, ei täideta enam põhiseaduslikke kohustusi.
Kui seadus ei kehti kohtu jaoks, ei saa seda ka rahvale nõuda.
SLAPP-kaebused – õigussüsteemi kuritarvitamine vaigistamiseks
SLAPP (strategic lawsuit against public participation) tähendab kohtuasjade algatamist, et vaigistada kriitikuid.
Eestis kasutatakse SLAPP-võtteid valekaebuste, alusetute kriminaalasjade ja vahistamistaotluste vormis. Eesmärk ei ole õigusemõistmine, vaid kriitikute psühholoogiline ja majanduslik kurnamine.
Näited:
- Toomas Tomberg on esitanud alusetuid kriminaalsüüdistusi TikToki postituste põhjal.
- Triniti advokaadid Karmen Turk ja Maarja Pild kasutavad SLAPP-hagisid ohvrite vaigistamiseks, kuigi esinevad avalikkusele sõnavabaduse kaitsjatena.
Meedia kui eraelu hävitamise tööriist
Põhiseadus § 26 tagab õiguse eraelu puutumatusele. IKS § 5 ja GDPR art 9 keelavad tundlike andmete avaldamise ilma aluseta.
Meedia Eestis aga:
- müüb inimese eraelu avalikkusele,
- loob mulje, justkui inimene oleks süüdi enne, kui kohus sekkub,
- toimib koostöös ametnike, advokaatide ja lastekaitsetöötajatega.
See on teadlik ja süstemaatiline rünnak, mitte juhuslik eksitus – see on eraelu turundamine kasu eesmärgil.
Mis on vandeall valetamise karistus?
Harju Maakohtu esimees Liina Naaber Kivisoo valetas vande all.
Kohtunik Marju Persidskaja viis läbi SLAPP kriminaalasja, millel puudub kuriteo kooseis
„Kui kohtunikud rikuvad seadusi, valetavad vande all ja osalevad SLAPP-menetluses, siis kas see on veel õigusemõistmine või süsteemne kuritegevus talaarides?“
Selline süsteem ei ole enam legitiimne – see on farsilik etendus, kus õiglus on juba saalist lahkunud
Kui avalik teenistuja (nt kohtunik) rikub seadust (nt KarS § 291 – õigusemõistmise takistamine või § 320 – valeandmete esitamine ekspertiisis), võib nende tegevust pidada kuritegelikuks.
Eesti Kohtud- tuleb kinni panna, neil puudub legitiimsus, kuna nad ise panevad toime kuritegusid järjepidevalt.
Kohtunikud peavad järgima seadust
Põhiseaduse § 3 ja § 146 kohaselt võib avalikku võimu teostada ainult seaduse alusel. Kui kohtunikud langetavad otsuseid isiklike eelistuste või suhete põhjal ning kohtute esimehed ei sekku, ei täideta enam põhiseaduslikke kohustusi.
Kui seadus ei kehti kohtu jaoks, ei saa seda ka rahvale nõuda.
SLAPP-kaebused – õigussüsteemi kuritarvitamine vaigistamiseks
SLAPP (strategic lawsuit against public participation) tähendab kohtuasjade algatamist, et vaigistada kriitikuid.
Eestis kasutatakse SLAPP-võtteid valekaebuste, alusetute kriminaalasjade ja vahistamistaotluste vormis. Eesmärk ei ole õigusemõistmine, vaid kriitikute psühholoogiline ja majanduslik kurnamine.
Näited:
- Toomas Tomberg on esitanud alusetuid kriminaalsüüdistusi TikToki postituste põhjal.
- Triniti advokaadid Karmen Turk ja Maarja Pild kasutavad SLAPP-hagisid ohvrite vaigistamiseks, kuigi esinevad avalikkusele sõnavabaduse kaitsjatena.
Meedia kui eraelu hävitamise tööriist
Põhiseadus § 26 tagab õiguse eraelu puutumatusele. IKS § 5 ja GDPR art 9 keelavad tundlike andmete avaldamise ilma aluseta.
Meedia Eestis aga:
- müüb inimese eraelu avalikkusele,
- loob mulje, justkui inimene oleks süüdi enne, kui kohus sekkub,
- toimib koostöös ametnike, advokaatide ja lastekaitsetöötajatega.
See on teadlik ja süstemaatiline rünnak, mitte juhuslik eksitus – see on eraelu turundamine kasu eesmärgil.
