Kohtunik Liina Naaber-Kivisoo valetas vande all ja käivitas SLAPP-protsessi ohvri vaigistamiseks
Harju Maakohtu esimees Liina Naaber-Kivisoo valetas 15.09.2025 vande all tunnistust andes, ta tegi nägu nagu ei oska lugeda, ja ei tunne seadusi. See ei olnud eksitus, vaid teadlik teesklemine, mille eesmärk oli vältida vastutust ja moonutada protsessi sisulist tähendust.
Polnud isegi aru saada, mis teda laimas ja seda ei tohtinud ka süüdistatav Annika Urm küsida. Kohtunik Marju Persidskaja rikkus järjepidevalt Annika Urm’i õigusi. Annika Urm polnud isegi kaitsjat. Annika Urm süüd ei tunnista.
Neli kohtunikku – Liina Naaber-Kivisoo, Vallo Kariler, Tarmo Tina ja Olev Mihkelson – on väidetavalt kannatanud satiiriliste artiklite ja A. Urmi ajakirjandusliku eksperimendi tõttu.
Ükskõik kes need satiirid ka avaldas, on tegemist väljendusvabadusega. Sõnavabadus on tagatud Põhiseaduse § 45 ja Euroopa Inimõiguste Konventsiooni artikliga 10. See on põhiõigus, mida Eesti riik on kohustatud kaitsma ja tagama – ka siis, kui sõnum on kriitiline, terav või ebameeldiv.
Kuidas said üldse neli kohtuniku alusta kriminaalasi, millel puudub koosseis? Algatajad neli kohtunikku (Liina Naaber-Kivisoo, Vallo Kariler, Tarmo Tina ja Olev Mihkelson), kelle varasemates menetlustes Annika Urm suhtes seadusi ei rakendatud ja põhiõigusi ei tagatud.
Nüüd, kui kriitika puudutab neid endid, kehtivad neile äkitselt kõik seadused ja sõnavabadus kriminaliseeirtakse vägisi ja selle kriminaalasja raames on juba toime pandud vähemalt 3-4 kuritegu.
Annika Urmi põhiõigusi – sealhulgas süütuse presumptsiooni, eraelu puutumatust ja isikuandmete kaitset – ei ole Eesti Vabariik siiani taganud. Tema õigusi on rikutud süstemaatiliselt juba üheksa aastat. Mitte ükski kohtunik ei ole sekkunud. Mitte ükski riigiasutus ei ole teda kaitsnud. Kõik õiguskaitsevahendid on ammendunud. Käimas on umbes 50 menetlust paraleelselt. Mitte üks kohtunik ei põhjust tagada Annika Urm põhiseadusets ja GDPR tulenevaid õigusi s.h. õigus pöörduda kohtusse.
See jätab väga tõsise mulje, et siin võib olla kohtunikel isiklik huvi ja soov vaigistada kriitikat.
Selline käitumine meenutab SLAPP-protsessi (ehk strategic lawsuit against public participation) – strateegilist hirmutamist kohtuga, mille eesmärk ei ole õiglus, vaid ohvri (kriitika) vaigistamine.
See ei ole demokraatlikule riigile kohane. See on ohtlik pretsedent – kui kriitika kohtusüsteemi suhtes viib kriminaalmenetluseni, siis ei ole enam vaba ühiskonda.
Prokurör Paul Pikma küsis Harju Maakohtu esimehelt Liina Naaber-Kivisoolt:
“Miks need artiklid olid kirjutatud?”
VASTUS: Liina Naaber-Kivisoo ütles kohtuistungil, et talle jääb sügavalt arusaaamtuks, miks need artiklid on kirjutatud.
Aga spekuleerib et A.Urm ei sobinud see lahendus mis kohus tegi?
Tegelikuses näitab see seda, et ta ei ole neid satiire üldse lugenud ja pole isegi arusaanud, miks on ajakirjanduslik eksperiment ellu kutsutud ja samamoodi jätkub.
Liina Naaber-Kivisoo – Harju Maakohtu esimees – ei saa aru, mis on satiir ega tunne Euroopa inimõiguste konventsiooni artiklit 10 ega EIK praktikat. See ei ole eluliselt usutav. Kui inimene sellisel ametikohal väidab, et ta ei tunne põhiseadust ega sõnavabaduse kaitset, siis see viitab kas ametialasele ebakompetentsusele või teadlikule seaduste eiramisele. Mõlemal juhul on selline käitumine kohtuniku ametivande, põhiseaduse ja õiglase kohtumenetluse põhimõtete vastane. Kui kohtunik ei tunne või eirab teadlikult sõnavabaduse sisu – eriti satiiri ja kriitika kontekstis – siis ei ole see õigusemõistmine, vaid õiguse simuleerimine, mille taga võib olla kallutatus, isiklik huvi või korruptiivne käitumismuster. Ja alustab kriminaalasju tutvuste kaudua, ohvri mõjutamiseks?
Tuletame meelde ja värskendame praeguse Harju Maakohtu Esimehe kohutnik Liina Naaber-Kivisoo mälu.
Loo pealkiri , sissejuhatus ja pilt on Satiir. Satiiriline artikkel on selgelt esitatud eksperimentaalse projektina ja ei pretendeeri faktitõesusele, jääb väljendusvabaduse kaitse alla. Eesti põhiseadus ning rahvusvahelised inimõiguste lepingud kaitsevad satiiri kui väljendusvormi, isegi kui see on terav või pilkav.
Satiir, sealhulgas poliitiline või ühiskonnakriitiline satiir, on tunnustatud väljendusvorm, mis võib sageli olla terav, pilkav või isegi solvav, kuid selle eesmärk on tihti ühiskonna tähelepanu juhtimine olulistele probleemidele. Selline satiir võimaldab kriitiliselt käsitleda ühiskonna valupunkte ja tuua esile lahendamist vajavad teemad.
Liina Naaber-Kivisoo, kasutas oma tol ajal Viru Maakohtu esimehe ametipositsiooni ja jättis mulje nagu kohtus mõistetakse inimestele välja hiigelsuuri hüvitisi, mis on laus vale nii tol ajal kui ka praegu. Iga kohtu ja juriidikaga kokku puutunud inimene teab seda!
Ta saatis 14.12.2022 kirja Viru Maakohtu esimehena, nõudes 10 000 € iga artiklilinki kohta ja viidates eksitavalt kohtupraktikale—kuigi tavapärased hüvitised au teotamise asjades jäävad valdavalt 300–500 euro kanti. Sellise tooniga kiri ei olnud selgitus, vaid survestus, mis andis mõista, et tema õigused on väärt rohkem kui tavakodaniku omad. Tal on isiklikud suhted prokuratuuriga, sh peaprokurör Andres Parmasega, mida on näha varasemast „sõbralikust“ kirjavahetusest—see tekitab põhjendatud kahtluse erapooletuses ja tugevdab muljet, et asja aeti tutvuste, mitte seaduse järgi.
❗ See pole seaduslik protsess – see on SLAPP.
Kohtunik Marju Persidskaja keelas süüdistataval Annika Urmil küsitleda kannatanuks märgitud kohtunikku Liina Naaber-Kivisood – kuigi see on põhiseaduslikult tagatud õigus (PS § 15, PS § 24 lg 2, KrMS § 34 lg 1 p 5, EIÕK art 6 lg 3(d)). Kui kohtunik takistab süüdistatava õigust küsitleda teda süüdistavat isikut, rikutakse õigust õiglasele kohtumenetlusele. Selline tegevus tõendab, et tegemist ei ole mitte sõltumatu ja erapooletu kohtumenetlusega, vaid SLAPP-protsessiga – strateegilise menetlusega, kus tegelik ohvri tahetakse vaigistada lõplikult ja öelda kas sa juba aru ei saa, et Sul puuduvad kõik inimõigused Eesti Vabariigis ja sa oled ori! Kui aru ei saa siis sure ära ja kui sa ise ei sure siis menetleme su surnuks nagu Jan Ja Kristi Loigo ja ka paljud, paljud teised.
Ohvreid on palju – ja mitte ainult kohtusaalides. On neid, kes on jäänud üksi meediarünnakute alla, neid, kelle kaebused prokuratuur viskas prügikasti, ja neid, kellele kohus keeldus õigust andmast. Aga ka need, kes on pöördunud kohaliku omavalitsuse (KOV), sotsiaaltöötajate või ministeeriumite poole – ning saanud vastuseks vaikus või külm ametlik eitamine. Mitte kuskilt ei tule abi. Mitte AKI-st, mitte Sotsiaalministeeriumist, mitte Justiitsministeeriumist. Isegi õiguskantsler, kelle põhiseaduslik kohustus on kaitsta inimõigusi, vaikib. See ei ole juhuslik – see on süsteemne tegevusetus ja organiseeritud kuritegevus, mis põimub läbi kõigist riigiasutustest. Me võitleme ametnikega! Milleks meil neid vaja on?
Me ei vaiki – meid lihtsalt ei kuulata. Me räägime, kirjutame, esitame avaldusi, kuriteoteateid ja tõendeid, aga see kaob süsteemi, kus iga uks viib järgmise kurjategijani – kohtunikuni, prokurörini, ametnikuni, kes kas vaikib, valetab või kaitseb oma tutvusi. Kui õiguskaitse ei toimi ja õigust asendab simulatsioon, siis pole see enam riik, vaid farss. Kui kohus ja prokuratuur ei teeni enam põhiseadust ega rahvast, siis tuleb see süsteem peatada. Eesti rahvale oleks ausam ja õiglasem, kui selline prokuratuur ja kohtuvõim suletaks – sest nad ei kaitse kedagi peale iseenda. Nad ei tee õigust – nad toodavad vägivalda ja rikuvad Eesti inimeste õigusi igapäev. Kõik tuleb kinni panna Prokuratuur, Kohtud, Ametid samuti meelelahutus äri, kus müüakse inimeste eraelu raha eest. See kõik on keelatud tegevus.
Antud kriminaalmenetluse käigus mille 4 kohtuniku (Liina Naaber-Kivisoo, Vallo Kariler, Tarmo Tina ja Olev Mihkelson) alustasid A.Urm vastus on toime pandud vähemalt kolm võimalikku kuritegu, mille ohvriks on langenud Annika Urm. Kõik see on toimunud kohtunike Martin Tuuliku, Kristjan Palutederi ja Marju Persidskaja teadmisel ning vaikival või teadlikul kaasabil.
1. Kriminaalasja algatamine isiklike tutvuste kaudu – KarS § 291 (õigusemõistmise takistamine)
Neli kohtunikku – Liina Naaber-Kivisoo, Vallo Kariler, Tarmo Tina ja Olev Mihkelson – on esinenud selles kriminaalasjas väidetavate kannatanutena. Kõik nad on varem osalenud sama isiku (ohvri) menetlustes. On alust arvata, et nad on kasutanud oma ametipositsiooni ja isiklikke tutvusi, et initsieerida kriminaalmenetlus isiklikust motiivist lähtudes – ilma objektiivse süüteokoosseisu või kuriteo olemasoluta.
Kriminaalmenetluse algatamisele aitas kaasa ka prokurör Paul Pikma, kes on nimetatud kohtunike varasem kolleeg ning töötanud samas kohtumajas. See tekitab kahtluse erapooletuses ja objektiivsuses.
Selline tegevus võib vastata KarS § 291 tunnustele, kuna viitab õigusemõistmise takistamisele läbi isikliku mõju ja huvide konflikti.
2. Valeandmete esitamine ekspertiisis – KarS § 320 lg 1
Menetluses on koostatud kaks ekspertiisi, mille kvaliteet ja objektiivsus on kaheldavad:
- Üks ekspert ei ole üldse kohtunud ekspertiisi alusega isikuga;
- Teine on esitanud moonutatud, subjektiivseid kirjeldusi, ignoreerides dokumenteeritud fakte riiklikest andmebaasidest.
Tegemist on teadliku valeandmete esitamisega, mis mõjutab kohtumenetluse kulgu ja rikub KarS § 320 lg 1. Selline tegu on samaväärne tõendite võltsimisega ning on kriminaalkorras karistatav.
3. Meediarünnakud, isikuandmete kuritarvitamine ja süütuse presumptsiooni rikkumine – võimalikud KarS § 157¹, § 157³, § 209 ja § 310 rikkumised
Ajakirjanik Katrin Lust, Riin Roos, Ketlin Kruse, Indrek Meltsas ning temaga seotud meediaväljaanded (sh Kuuuurija ja Elu24) on esinenud tegevustega, millel on mitme paragrahvi tunnused Eesti karistusseadustiku järgi. Tegevus ei ole olnud ajakirjanduslik kriitika avaliku huvi eesmärgil, vaid suunatud konkreetse isiku kahjustamisele, isikuandmete ekspluateerimisele ja vaimsele survestamisele – teenides selle pealt otsest rahalist kasu.
⚖ 1. KarS § 157¹ – Eriliiki isikuandmete ebaseaduslik avaldamine
Avaldati tundlikke andmeid, sh:
- sotsiaalmajanduslikku seisu (nt sotsiaaleluruumid, töötus, toetused, kodutu);
- eraelulisi detaile (sh lapsed, suhted, sotsiaalmeedia pildid).
Nende andmete avaldamine ilma isiku nõusolekuta on vastuolus nii KarS § 157¹ kui ka GDPR artiklitega 9 ja 10.
⚖ 2. KarS § 157³ – Ahistav jälitamine
Avalikkuses on sihipäraselt loodud kuvand, mille järgi isik on “skandaalne”, “ohtlik”, “laimaja”, “süüdimõistetud” – hoolimata sellest, et puudus kohtuotsus.
Selline süstemaatiline kajastus, korduvad artiklid ja eraellu tungivad materjalid kujutavad endast psühholoogiliselt häirivat ja ebaturvalist keskkonda, mis vastab ahistava jälitamise kriteeriumidele.
⚖ 3. KarS § 209 – Kelmuse tunnustega avalik eksitamine kasu saamise eesmärgil
Meediatoodetes kasutati süüdimõistvaid ja moonutatud narratiive (nt „Kohtunikke laimanud ärinaine…“) ja esitati materjal tasulise sisu taga.
Kogu kajastuse struktuur (pealkirjad, pildid, rõhuasetused) oli suunatud avalikkuse eksitamisele rahalise kasu saamise eesmärgil. See kvalifitseerub pettusena ehk kelmusena KarS § 209 mõttes.
⚖ 4. KarS § 310 – Süütuse presumptsiooni rikkumine
Korduvalt esitati isikut kui süüdimõistetut enne kohtumenetluse lõppu. Pealkirjad ja sisu lõid avalikkuses mulje, nagu oleks isiku süü juba kindlaks tehtud.
See rikub otseselt KarS § 310 ja PS § 22, samuti EIK praktikat (nt Allen vs UK, Kononov vs Läti).
Annika Urm on esitanud kuriteoteateid – kohtunike, prokuröride ja ajakirjanike tegevuse kohta. Mitte ühtegi kriminaalasja ei ole algatatud. Mitte midagi ei juhtu. Kui seadust rikub keegi süsteemist – kohtunik, prokurör, vabamüürlane või meediategelane, kellel on vastavad tutvused –, siis valitseb vaikus. Prokuratuur ei algata midagi. See ei ole lihtsalt tegemata jätmine – see on teadlik õigusemõistmise takistamine (KarS § 291). Süsteem ei kaitse inimest, vaid iseennast.
Sihikul pole õiglus, vaid see, kes julgeb vastu rääkida. Eesmärk pole tõde, vaid hirmutamine. Ja ohvri kõrvaldamine, kui vaja. See on tõendatud muster.
Eestis on tekkinud olukord, kus kriminaalasju alustatakse ainult siis, kui isikul on tutvusi või poliitiline mõju.
See, et prokuratuur keeldub neid kuritegusid uurimast ja lõpetab asjad ei tähenda, et neid pole toime pandud.
See tähendab, et kuritegude karistamatus sõltub isiklikest suhetest, mitte seadusest.
Kohtunik Marju Persidskaja, Martin Tuulik ja Kristjan Paluteder ei ole Annika Urm taotlustele reageerinud ega õigusrikkumisi peatanud, tähendab see, et kohtuvõim on jätnud mind kaitseta. Ja see on omakorda uus rikkumine – põhiseadusvastane tegevusetus, mis ei ole lubatav õigusriigis.
Kohus ei tohi ignoreerida asjaolu, et süüdistatav on ohver. Kui kohus jätab teadlikult reageerimata kestvatele rikkumistele, osaleb ta ise õigusvastases protsessis. Ja see on ohtlik pretsedent.
Kohtul on kohustus lõpetada Annika Urm suhtes toimepandavad õigusrikkumised – see kehtib ka siis, kui õigusrikkujaks on meedia või ajakirjanik
Kohtunikud, prokurörid ja meedia (nt Elu24) on Annika Urmi juba ammu ette ära süüdistanud – hoolimata sellest, et puudub igasugune kuriteokoosseis. Selline seadusevastane survestamine käib täie rauaga, ja vahet ei ole, mitu uut õigusrikkumist selle käigus juurde tehakse. Mitte keegi ei tule selle peale, et Annika Urmil tuleks tagada tema põhiõigused – ei sõnavabadus (PS § 45), ei süütuse presumptsioon (PS § 22), ei õigus eraelule (PS § 26), ega õigus kaitsele (PS § 15 ja § 24).
Kui Urm pöördub abi saamiseks ametnike poole sh. ka kõik kohtunikud, õiguskantsler, AKI Andmekaitse Inspektsioon, justiitsmisteerium jne , öeldakse ülbitsevalt: “Mine tsiviilkohtusse!” – aga just sealt see kõik algas.
Tegelikkuses ei ole kohtusse pöördumine kõigile võrdselt tagatud: kui inimesel pole raha, ei saa ta ka kohtusse pöörduda ja tal puuduvad inimõigused ja Eesti Riik ei taga neid. Riigi kohustus on tagada et igal inimesel kehtikis põhiõigused.
Eestis on kohtusse pöördumine ainult näiline. Vormiliselt võib küll anda menetlusabi, määrata riigi õigusabi advokaat või vabastada riigilõivust, aga see kõik on silmakirjalik. Kohe, kui inimene soovib end sisuliselt kaitsta, nõutakse temalt vastaspoole võimalike kulude katteks tagatist – isegi siis, kui tal pole raha. Kui tagatist maksta ei suuda, ähvardab teda pankrot või hagi rahuldamata jätmine. See on peen viis vaese suu sulgemiseks.
Põhiseaduse § 15 ja § 25 kohaselt peab igal inimesel olema reaalne võimalus oma õiguste kaitseks kohtusse pöörduda. Kui aga see võimalus eksisteerib ainult paberil, siis pole see õiguskaitse, vaid õiguse simuleerimine.
Ka kohtunik Marju Persidskaja, Daimar Liiv, Villem Lapimaa jne soovitas pöörduda Elu24 õigusterikkumisgea kohtusse, viimasel korral sain tagatiseks 7200 eur! Eesti riigis tähendab et kui sulle keegi ütleb:
PÖÖRDU KOHTUSSE = MINE PERSSE
Eestis tähendab “pöördu kohtusse” sageli lihtsalt “mine perse”.
Eestis kehtivad seadused valikuliselt – ainult nendele, kellele need parasjagu sobivad, ja mitte kõigile võrdselt.
Annika Urm ei saa oma kaitset teostada muul viisil kui selgitades olukorda, milles ta on sattunud.
Annika Urm on sattunud olukorda, kus Eesti riik ei kaitse teda, seadused tema suhtes ei kehti ning kõik õiguskaitsevahendid on ammendunud. Kui kohtunikud, prokurörid ja advokaadid vaikivad või rikuvad ise seadust, jääb inimesel alles ainult tõrjepõhiõigus – põhiseaduslik õigus end ise kaitsta (PS § 54, KarS § 28), kui süsteem seda ei tee.
See viitab otseselt Põhiseaduse § 54 ja KarS § 28 mõttes vastupanuõigusele ja hädakaitsele, mida Eesti õigus tunneb kui:
📘 Tõrjepõhiõigus – õigus end ise kaitsta, kui riik, kohus, advokaat või süsteem ei taga kaitset.
See, mida Annika Urm praegu teeb, on tema põhiseaduslik tõrjepõhiõigus – õigus end kaitsta, kui riik kohus või advokaat seda ei tee. See ei ole solvamine, vaid enesekaitse.
Kui isegi kohtus ei kehti enam seadused, kui kohtunik ise eirab põhiseadust, GDPR-i ja arstitõendeid, siis jääb Annika Urm järele ainult üks asi – tema põhiõiguslik tõrjeõigus (§ 28 ja PS § 54).
Annika Urm ütleb: “Ma ei saa enam vaikida. Mul on tõendid, Eesti riik ei kaitse mind. Ma nõuan, et kohtunik lõpetaks minu õiguste rikkumise – koheselt. Ja Eesti Riik tagaks ja lõpetals 9 a kestnud Annika Urm põhiõiguste rikkumised , koheselt.
Karistuseadustik § 28. Hädakaitse
Tegu ei ole õigusvastane, kui see on toime pandud õigusvastase ründe tõrjumiseks, kui tõrje oli vajalik ja proportsionaalne.
Põhiseadus PS § 54 – Vastupanuõigus
Kui muu võimalus puudub, on igal isikul õigus osutada vägivaldset vastupanu igaühe vastu, kes püüab vägivaldselt muuta Eesti Vabariigi põhiseaduslikku korda.
- riigivõim (või selle ametnikud) süstemaatiliselt eiravad põhiseadust (nt PS § 45, § 22, § 15, § 25, § 28);
- inimene ei saa enam reaalset ega tulemuslikku kaitset läbi tavaliste institutsioonide;
- see kahjustab tema inimväärikust, elatusvõimet, tervist või õigusi.
Mis on vandeall valetamise karistus?
Harju Maakohtu esimees Liina Naaber Kivisoo valetas vande all.
Kohtunik Marju Persidskaja viis läbi SLAPP kriminaalasja, millel puudub kuriteo kooseis
„Kui kohtunikud rikuvad seadusi, valetavad vande all ja osalevad SLAPP-menetluses, siis kas see on veel õigusemõistmine või süsteemne kuritegevus talaarides?“
Selline süsteem ei ole enam legitiimne – see on farsilik etendus, kus õiglus on juba saalist lahkunud
Kui avalik teenistuja (nt kohtunik) rikub seadust (nt KarS § 291 – õigusemõistmise takistamine või § 320 – valeandmete esitamine ekspertiisis), võib nende tegevust pidada kuritegelikuks.
Eesti Kohtud- tuleb kinni panna, neil puudub legitiimsus, kuna nad ise panevad toime kuritegusid järjepidevalt.
Kohtunikud peavad järgima seadust
Põhiseaduse § 3 ja § 146 kohaselt võib avalikku võimu teostada ainult seaduse alusel. Kui kohtunikud langetavad otsuseid isiklike eelistuste või suhete põhjal ning kohtute esimehed ei sekku, ei täideta enam põhiseaduslikke kohustusi.
Kui seadus ei kehti kohtu jaoks, ei saa seda ka rahvale nõuda.
SLAPP-kaebused – õigussüsteemi kuritarvitamine vaigistamiseks
SLAPP (strategic lawsuit against public participation) tähendab kohtuasjade algatamist, et vaigistada kriitikuid.
Eestis kasutatakse SLAPP-võtteid valekaebuste, alusetute kriminaalasjade ja vahistamistaotluste vormis. Eesmärk ei ole õigusemõistmine, vaid kriitikute psühholoogiline ja majanduslik kurnamine.
Näited:
- Toomas Tomberg on esitanud alusetuid kriminaalsüüdistusi TikToki postituste põhjal.
- Triniti advokaadid Karmen Turk ja Maarja Pild kasutavad SLAPP-hagisid ohvrite vaigistamiseks, kuigi esinevad avalikkusele sõnavabaduse kaitsjatena.
Meedia kui eraelu hävitamise tööriist
Põhiseadus § 26 tagab õiguse eraelu puutumatusele. IKS § 5 ja GDPR art 9 keelavad tundlike andmete avaldamise ilma aluseta.
Meedia Eestis aga:
- müüb inimese eraelu avalikkusele,
- loob mulje, justkui inimene oleks süüdi enne, kui kohus sekkub,
- toimib koostöös ametnike, advokaatide ja lastekaitsetöötajatega.
See on teadlik ja süstemaatiline rünnak, mitte juhuslik eksitus – see on eraelu turundamine kasu eesmärgil.
